Arengud, mis olid aastaid tagasi käima läinud ja edukalt toimisid, jäid päevapealt õhku rippuma ja seisma. Hakati meeleheitlikult tegelema ametnike leidmise ja lahtilaskmisega. Kui varem juhtisid piirkondi valdavalt kohalikud inimesed, kes teadsid, kus ja mida vaja teha, siis uue võimuga hakati suuresti omadele ja nende tuttavatele kohti looma (üsna tavapärane ju tänapäeval ja polegi miskit kiruda: kellel võim, sel õigused).

Miks aga normaalselt toimivad tegevused tuli peatada, ümber korraldada või sootuks seisma panna?

Paljud spetsialistid, kes olid eelmistes valdades parimad, lasti lahti või viidi üle madalamale ametikohale, kust enamik lahkus.

Konkursid, mille käigus uusi spetsialiste taheti leida, läksid enamasti aia taha, sest palganumbrid heade spetsialistide leidmiseks olid väga väikesed ja pärast iga vooru niinimetatud põrumist pandi natuke juurde, et ehk nüüd. Väikeses kohas pole lõputult häid spetsialiste. Viimases hädas siis pannakse palka juurde ja makstakse kaugelt tulnutele sõidukompensatsioone jne.

Kokkuvõttes: kas see ongi lahendus? Kohalikud tööta. Kes enne olnud pädevad, pidid lahkuma. Peavad käima mujal tööl ja mujalt ostetakse pärast pikki otsinguid sisse töötajad, kellega ametikohad täita.

Aastakümneid toiminud ja Rõuge kuulsaks teinud matkarajad, vaatamisväärsused lasti enamikus metsa kasvada ja ära laguneda. Näiteks võib tuua Vesioina juurde ning Ööbikuorgu viivad rajad ja trepid, kuhu aastakümneid on inimesed käinud ja alati on need kohad olnud avatud. Alati hooldatud valla toel.

Rõuge vallavolikogu liikmena ja Rõuge kohalikuna andsin sellest märku vallavanemale (Mailis Koger), et trepid katki ja rajad kinni kasvanud – vaja tegutseda. Kui kuus kuud hiljem miskit polnud muutunud, siis uue küsimise peale tuli vallavanemalt vastus: sry, olin unustanud. Kas see on see, kelle uus volikogu valis valda juhtima? Kuna eelarvesse nendeks tähtsusetuteks tegevusteks polnud raha jäetud, siis lükati probleem järgmisse aastasse. Rohkem kui aasta olid kolmekümnendatest aastatest alates kasutuses olnud matkarajad kahe meetri kõrguses heinas ja trepid lammutati sootuks ära, sest need olid muutunud ohtlikuks ja uus võim arvas, et saab ka selleta hakkama. Järved, jõed ja nende ümbrus on paljuski kinni kasvanud ning vajavad pidevat hooldust ja järjepidevust. Kui aga käest lastud varem taastatud piirkonnad uuesti lastakse rääma, siis selleks uuesti raha ei leita, et neid korras hoida. 

Viimaks suure survestamise peale leiti võimalus projektirahadest  ehitada uued trepid. Selleks aga kulus 2,5 aastat, kui aastakümneid toiminud turismimarsruut seisis. Ekskursioonid ja giidid Lätist, Leedust jne kohtadest põrkusid oruservast tagasi ja küsisid: kas see on lõppenud? Pärast seda, kui 500 meetrit vallamajast asuvatel radadel töötavad tädid oli vaja kontsakingadel kohale reaalsust vaatama tuua, läksid järgmine päev töömehed korda looma.

Otsitakse lahendusi, kuidas ka sügisest kevadeni turismi Rõuges arendada. Võimalusi on olnud erinevaid ja ettepanekuid samuti, kuid kuna need on tulnud opositsioonist, siis need jäid oma aega ootama. Koos nendega ka viit endist valda ühendavad motomatka-  ja saanirajad.

Parimaks tunnistatud idee 2019. aastal Rõuge MTÜ poolt Võrumaa loometalgutel Motomatkarajad, www.searada.ee (siiski teostub ja tasapisi edeneb), on valla poolt ebaoluliseks tunnistatud ja nad otsivad siiani head ideed, mis tuleks neilt endilt. On see ok? Otepää ja nende kandi turismitalud elavad paljuski sellest, et seal vald aitab kaasa sellistele ettevõtmistele ja panustab sellesse. Meie piirkond, kus on mägismaa ja eristub tänu sellele muust Eestist, vajaks väga sügisest kevadeni tegevust ja rahvast piirkonda toovaid ideid, kuid kahjuks pole võim sellest huvitatud.

Seevastu on vallas mitu varem käima lükatud sihtasutust, mis oma lubadustes väidavad, et on isemajandavad, kuid vallaeelarvest ikka ja jälle kantakse suuri summasid neile.

Oma ala fanaatikud saavad edasi viia parimaid arenguid, kuid vajavad algusfaasis toetusi. Seda väga paljudes valdkondades.

Toetagem neid, kui asi on seda väärt.

Talvised rajad Pesapuu vaatetorni juurde ja muudel tuntud matkaradadel on samuti ära unustatud. 3,5 aasta jooksul pole kordagi seal radasid lahti aetud (tehnika selleks olemas: lumefreesid, sahad, ATVd) ega selleks ühtegi senti eraldatud. WCd Ööbikuoru keskuse juures olid samuti vahepeal suletud, sest kulukas oli sinna koristajat leida ja vahel külmus pott ära, sest ei olnud võimalust uksesulgurit paigaldada vaeses ühisvallas (nüüd renditi uksesulguri asemele suvine rendikäimla). Küll aga tekitati veebruaris 2021 uus sihtasutus Rõuge Turism. See loodi selleks, et hakata tegelema sellega, millega seni vald ja selleks palgal olevad  ametnikud vist hakkama ei saanud. Nüüd hakkab see sihtasutus pakkuma konkurentsi vallas tegutsevatele turismiettevõtetele. Kuna ühisvallas on kasutuna jäänud palju suuri hooneid, siis on sel sihtasutusel vaja need kasumit teenima panna, et vald ei kulutaks liiga palju nende igakuisteks kuludeks. Mis on aga selle taga? Hooned on sihtasutusel tasuta käes. Kui vald ei tohtinud seaduslikult konkurendiks olla kohalikele ettevõtetele, siis loodud sihtasutus on täiesti legaalne. Juhtum selle sihtasutusega tundub olevat üsna sarnane Sangaste lossi juhtumiga, kui see läks teistesse kätesse. Kas on teavitatud rahvast sellest plaanist? Ei. Mis juhtus Munamäe torni remondiga 2021. aastal? Jälle sama kuulsus ja häda tulemas nagu ka Pesapuu vaatetorniga. Ikka ja jälle juhtub nii ja just Rõuges.

Minul kohaliku Rõuge ettevõtjana (Tindioru turismitalu) on seda väga kurb vaadata, kui asjad ümbruses allamäge käivad. Kui aga oled opositsioonis kohalikus volikogus, siis ei ole loota, et mingeid ideid kuulatakse. Seega tulevased kandideerijad ja samuti valijad, soovitan siiralt mõelda, miks te kandideerite, mida välja pakute, mida tahate teha. Ehk see aitab, sest kurb vaadata, kui nelja aasta jooksul pole volikogu liikmete seast mõne suust ühtegi sõna kuuldud. Miks te siis arvate, et teie arvamust edasi viiakse?

• Alar Johanson
• Rõuge vallavolikogu liige,
• Rõuge Mägilaste Motoklubi president

KALEVI ALT VÄLJA, 2. > 26. veebruaril ütles terviseameti direktor, et olukord koroonarindel on ülikriitiline. Haiglad asuvad kärpima plaanilist ravi. Selle kõrval arutati vihakõne teemat, mis tundus olevat tähtsam kui koroonakuristiku serval olek. Vaktsiinilaod on tühjad. Europarlamendi saadik Yana Toom vahendas olukorda, kus Euroopa Liidus peetakse vaktsiiniläbirääkimisi suletud uste taga ja rahanumbridki on salajased. Samas Inglismaa saab vaktsiine. Kas koroona Eesti sünnipäeval (27. veebruar 2020) on alanud vaktsiinisõda? Mullu kevadel käis maskisõda? Märtsis järgneb rikkumistele trahv!

Veebruar 2021 – must kuu

Veebruari esimene pool oli lumivalge ja pakaseline, aasta lühima kuu lõpupoole võttis sula lume ja tegi maa mustas. Peale selle tulid koroonarindelt mustad rekordid. Nakatunute arv ületas tuhande piiri ja asus kiiresti rühkima paari tuhande poole.

Riigi sünnipäeval tiksus Paides 101 metronoomi!? Metronoomid pidid olema 101 tiksuvat riigikogulast. Presidendi esinemist tühjale saalile võrreldi aastatetaguse olukorraga, kui üks minister pidi kummardama presidendist tühjaks jäänud kohale riigikogus. Oli ka neid, kes ütlesid välja, et riigi sünnipäeval võiks olla kaks kontserti. Üks kõrgkultuuri tarbijatele ja teine lihtrahvale. Sellega jõuti taas kahe Eesti juurde.

Eesti trump

President Lennart Meri ütles riigi 82. sünnipäeval, et võtame end kokku ja selle asemel, et Tänassilma jõgi Piritale ja Munamägi Toompeale tuua, arendame riiki laiuti. See on meie trump.

Riik kolib maalt ära, ütles Toomas Hendrik Ilves EV 89. sünnipäeval. Ma tahan, et valija teaks: ta saab selle, mida valib. Valitsemise tarkus ja keerukus on suurem mistahes hüüdlausest või lubadusest. Valides hüüdlause, saab valija vastu poliitika, mis hakkab valitsemise asemel taas järgmisteks valimisteks raha koguma.

Ämbrisse astumine

Eesti riigi 80. aastapäeval ütles Lennart Meri, et ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning „au ja väärikuse” kaitsmine kohtus on Eesti Vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida: kas see ongi Eesti Vabariik? Ei, mu kallis rahvas, see ei ole Eesti Vabariik. See on Eesti Vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse.

Neid, aastaid tagasi välja öeldud mõtteid pani kalevi alt välja otsima praegune olukord, mis meenutab Lennart Meri aega üle paarkümne aasta tagasi.

Eestimaalastel on õigus küsida: miks me pole solgiämbripoliitikast kaugemale jõudnudki? Või oleme? Arutame, et kas sobib kunstiteose alla kirjutada „Neegri pea”, või kas „Läti Henriku kroonika” tuleks ümber nimetada lihtsalt „Henriku kroonikaks”? Riigi sünnipäeval häbi tundmata riietusega eputada soovime küll?

Rusuv üksildus

Mitmes rikkas riigis  on tekitatud üksilduse ministri koht. Inglismaal on selline minister olemas juba alates 2018. aastast. Jaapanis alates veebruasrist 2021. Üksilduse rusuvat survet on meilgi, kui läheneda probleemile enesetappude poole pealt. Alaealiste enesetappude hüppeline kasv on õudust tekitav lastevanematele, õdedele-vendadele, koolikaaslastele, vanavanematele …

WiFi kinni, kaubanduskeskused lahti

On naiivne arvata, et e-Eestis piisab, kui kaubanduskeskustes keerata kinni internet. See oleks nagu kümmekond aastat tagasi jaanuaris ütles Mart Laar, et mul sai Facebooki ruum täis!?

Küll on tõsi taga, et koroonaviiruse levikut tuleb võtta sedavõrd tõsiselt, et peab hakkama trahvima. Kui möödunud aastal oli koroonasurmasid 229, siis tänavu kahe esimese kuuga üle kahe korra rohkem.

Ilmataadi kingitus riigi sünnipäevaks

23. veebruaril oli libeduse tõttu Eestis 275 liikluõnnetust, mis on tosin avariid tunnis ja üks avarii (plekimõlkimine) iga viie minuti tagant. Kole lugu!

Naljahambad leidsid, et kuigi ametnikud tellisid Eestimaale Saharast liivatolmu, polnud sellest abi ja kohapeal sadanud jäävihm ja temperatuuride vahe oli võimsam.

Mõtlemapanev on, kui kurbadele peale koroonauudiste teatab transpordiamet, et on alla andnud ja soovitab autoga mitte sõita!? Ida-Tallinna haigla soovitab EMOsse mitte tulla, sest ooteaeg on neli–viis–kuus tundi.

Õnneks meie Lõuna-Eesti haiglas olukord nii hull ei olnud. Kommunikatsioonijuht Ave Abel teatas, et Võrumaal õnneks libedus väga palju inimestele kurja ei teinud. EMOsse pöördumiste arv märkimisväärselt ei suurenenud, ka kiirabikutseid oli tavapäraselt. Oli mõni kukkumistrauma, kuid haiglaravi keegi ei vajanud. Sellist olukorda nagu Harju- või Tartumaal meil ei olnud.

Pingviinide paraad

See, et pingviinide paraad ära jäi rõõmustas väga paljusid. Juba 1993. aastal, mil toimus soomlaste eeskujul esimene pingviinide paraad, oli palju neid, kes olid sellise vastuvõtu vastu, sest näiteks meie naabrid lätlased seda ei tee. Taanlased peavad oma riigi sünnipäeval kõnesid, norralased annavad lastele jäätist ja rootslased peavad piknikku. 

Eestlastel oli aeg, kui üks presidendiproua arvas, et pingviinide paraad võiks olla kinnine, fotograafideta!? Uskumatu!

Teatrita teatrikuul tuleb ennast kokku võtta ja lahku hoida!

Märtsis tasub ja tuleb kodus või kaugtööl püsida. Võrumaa Teataja lugeja Kalju Jõenurm soovib, et peaks selle pingviinide paraadi üldse ära jätma, eriti epideemia ajal. Vabariigi aastapäeva väärikaks tähistamiseks on palju rahvapärasemaid võimalusi. Mina olen mures koroona laialdase leviku pärast, ka Võrumaal. Mina olen oma vaktsiinisutsaka juba kätte saanud, kõrvalnähtusid ei olnud. Kuid vaktsineerimine meid üksi ei aita, see toimub aeglaselt, viiruse leviku kiirus on aga suur. Muret teeb ikka inimeste suhtumine piirangutesse, eriti nooremate oma. Ma räägin seda oma toidupoe Maksimarketi põhjal. Valitsus peaks ilmselgelt palju rangem olema. Ka meie ajaleht peaks inimeste südametunnistusele rohkem koputama. Võtkem ennast kokku ja hoidkem lahku, siis saame koroonast lahti!

Optimismi lisab, et kuigi paljud vaba aja veetmise võimalused on lukku pandud, siis kindlamast kindel on, et kevad ei jää tulemata ja algab laupäeval, 20. märtsil kell 11.37.

Ilusat kevade ootust!