Planeeritud tegevuste õnnestumise protsent on üldjuhul suurem kui nendel, mis on tehtud lihtsalt „las minna” meetodil. Siiski võib ka teisel juhul hea õnne korral märkimisväärseid tulemusi saavutada. On asju, mida ei tohiks teha nii suurt riski võttes, vaid mida peaks tegema kindla lahinguplaani ja eesmärgiga ning läbikaalutult. Kaasatud peaks olema isegi plaan B ja vajaduse korral ka C, juhuks kui A ei õnnestu.

Kas õnnemängu katsetada, selleks peaks luba andma tagajärgede vähesus. Oluliste tagajärgedega ja paljusid inimesi puudutavaid otsuseid ei tohiks teha huupi, et ehk õnnestub. Nii oleks tarvis õnnestumisele rohkeid panuseid tehes põhjalikult läbi kaaluda vaktsineerimisplaan. Seda eriti juhul, kui käepärast on vaktsiinidoosid, mida manustada, ning käepärast on ka riskirühm, kes peaksid vaktsiini saama. Otsuseid, mille tegemisel on üsna suur kaal, näiteks inimelud, ei tohiks kergel käel ja „äkki õnnestub” meetodil teha. Korraldus peaks olema hea eeltööga, kindla plaani ning mitme alternatiiviga, selge ning läbipaistev. Kasutada tuleks ära kõik variandid, mis soodustavad õnnestumist ja vähendavad ebaõnnestumist.

Inimloomuses on ka ihata improviseerimist, riskida ja nautida selle võrra võitu rohkemgi. Sellised eksperimendid oleks paslik jätta näiteks klassiõhtu või äärmisel juhul sünnipäevapeo planeerimise tarvis. Teisalt tundub, et suurürituse korraldamisel ollakse rohkemgi hingega juures, sest läbikukkumine oleks häbi. Olukorra käestlibisemine võib olla tingitud ka inimlikust hirmust ja teadmatusest. Peaaegu iga eestlane on ilmselt oma elus korraldanud vähemalt ühe (või lausa mitu) klassiõhtu, sünnipäeva, pulmapeo, suguvõsakokkutuleku või peielauagi. Kui mitu eestlast on aga korraldanud laiaulatuslikke vaktsineerimistalguid?

Teadmatus sunnib sageli peitu pugema ja minna laskma. Põõsas silmad kinni kükitades loodetakse salamahti, et plaan õnnestub. Kui ei, siis joostakse saba sorgus edasi ja loodetakse, et ehk keegi ei märganud ja ehk tuleb märkamatult ka teine võimalus selleks, et teha vigade parandus.

KALEVI ALT VÄLJA NR 5 > Homme, päeva esimestel tundidel keeratakse kellad suveajale. Juba enne magamaminemist soovitatakse kellad tunni võrra ette keerata. Aga mis saab sügisel? Kas minna talveajale?

Paar aastat tagasi oli teema arutusel ja arvati, et kellakeeramise lõpp saabub aastal 2021.

Nüüd on see aasta käes, kuid otsustatud ei ole veel midagi. Peaminister aga ähvardab (ennustab) hoopis suvel koroonapiiranguid rohkem jõustada. Meie koroonatalv läks abielureferendumile ja kevad vihakõnele, nagu polekski midagi muud tarka teha.

Dr Fr. R. Kreutzwald kirjutas 155 aastat tagasi „Ennemuistsed jutud”, kus oli ka lugu „Tark mees taskus”. Küll nüüd oleks seda tarka mehikest tarvis, et õige otsus teha.

GMT

Teadlased on välja arvutanud, et kui jääda vööndiaja juurde, siis oleks meil õhtuti vähe valget aega ja oleks lausa narritegu lasta valgel ajal raisku minna. Huvitav, et umbes samal ajal „Ennemuistsete juttude” ilmumisega pöörati Inglismaal tähelepanu Greenwichi Kesmisele Ajale (GMT). Seda oli tarvis raudteeliikluse korraldamiseks.

Päikeseaeg

Enne seda kasutati päikeseaega ja vööndiaega ei olnudki. Võib öelda, et see oli ammu, üle poolteise sajandi tagasi. Päikese järgi oma toimetamisi sättida mõnele meeldib, mõnele mitte.

Euroopa Liiduski ollakse kahevahel.

Loogiline oleks, et lähinaabritega (Soome, Eesti, Läti, Leedu …) ollakse ühes ajas. Soomlastele paistab meeldivat vööndiaeg, mitte homme algav suveaeg, mis annab meile valged õhtutunnid ja kaunid päikeseloojangud.

Euroopa Liidu häda

Siin ja seal on välja öeldud, et euroliidus olles ei ole võimalik vastu võtta mitte ühtegi head otsust, alati peab kompromissitama ja otsus on ebamäärane.

Psühhoanalüütik Endel Talvik on otse välja öelnud, et eestlastele sobib suveaeg ja veelgi paremini oleks homme kella keerata lausa kaks tundi ette, siis saaksime kõige paremini valget aega ära kasutada.

Siin on kindlasti poolt ja vastu argumente, kuid tõesti, et see kellakeeramine lõpuks paika panna, kulutame aega abielureferendumile, mis läks tuhinaga nii rööpast välja, et ettepanekud tulid liituda Moskvaga ja võtta kasutusele rubla! Aga aeg kulus.

Uuel aastal võeti suure õhinaga päevakorda vihakõne, millest sai pehmendava tõlkega vaenukõne. No ei ole see vihakõne hetkel nii oluline. Aga aeg kulus.

Kui me aga vihakõnega oskuslikult edasi ei liigu, siis pärast 15. aprilli ähvardab meid trahv, mille maksavad kinni aga maksumaksjad.

Suveaja poolt!

Eesti, Läti ja Leedu on suveaja poolt. Soome eelistab vööndiaega ehk talveaega, et olla samas ajas Rootsiga.

Teadlased on statistikaametile tuginedes välja arvutanud, et talveaja puhul magaksid eestlased 564 tundi valgel ajal, kuid suveajaga poole vähem, 352 tundi. Numbreid vaadates oleks otsuse tegemine lihtne.

Tulles äsjasest pimedast talvest peaksime väga hästi aru saama iga valge aja tunni olulisusest. Suveaeg teeb Eesti õnnelikumaks riigiks ja õnnelikkust on meile väga tarvis.

Miks seda küsimust 101 riigikogulast ei aruta tuhina ja õhinaga? Miks?