Paar nädalat tagasi šokeeris Eesti avalikkust Saksamaale kolinud eestlanna Anne Diersi juhtum, kuna naiselt oli laps ära võetud ja Saksa riik ei leppinud sellega, et naine tahtis lapsega Eestisse elama tulla.
Anne juhtumi puhul ei aidanud isegi sellest, et nii naisel kui ka lapsel on Eesti kodakondsus – Saksa riik peab Saksamaal sündinud lapsi enda omaks. Lapse ema juurest äravõtmisel toodi põhjuseks, et naisel on pesumasin rikkis.
Anne juhtum pole siin ainus. Õuduslugusid sellest, kui Eesti emadelt on välismaal, eriti Skandinaaviamaades ja Saksamaal lapsi ära võetud, on tulnud avalikuks ridamisi mitmeid. Eesti ametnikud siin ennastsalgavalt emade ja laste kaitsele ei visku, vaid lastaksegi lapsed ära võtta ja välismaale viia.
Õnneks Eestis midagi seesugust ei toimu. Siin kaitseb Eesti riik usinalt laste õigust olla oma pere ja oma lähedastega koos. Isegi perevägivalla juhtumite puhul eelistatakse lapsed pere juurde jätta. Lapsed võetakse vanematelt ära ainult üksikjuhtumitel, kui on näha, et vanemad tõesti laste eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Seetõttu on Eestis väga vähe lapsendamiseks sobivaid lapsi. Näiteks Võrumaalt elab asenduskodus ainult 30 lapse ringis. Lapsendamiseks soovitakse ühe-, kaheaastaseid lapsi ja lapsendamise juhtumeid on Võrumaal aastas ainult mõni üksik.
Eestis minnakse praegu üle pere tüüpi asenduskodudele, see peaks tulevikus välistama lastekodudest tuttavad olukorrad, mida Eesti avalikkus õppis tundma Leida Laiuse kuulsast filmist „Naerata ometi”. Soovitavalt pannakse kõik lapsed päris peredesse, kus on nii ema kui ka isa, õed ja vennad.
Asenduskodu perele kompenseerib riik lapsega seotud kulude katteks 795 eurot, alla kolmeaastase ja puudega lapse puhul 1230 eurot kuus. Samas tähendab uus laps asenduskodule pikkadeks aastateks vastutusevõtmist. Seetõttu ongi pere tüüpi asenduskodu lapsele parem kui lastekodu tüüpi kodu, kuna viimasest saab laps täisealiseks saamisel 383 eurot elluastumistoetust ja ongi kõik.
{fcomment}
