Võru linna sünnipäev on tähtis nii linna kui terve Eesti jaoks. Ajal, kui Eesti maapiirkonnad valguse kiirusel inimestest tühjenevad ja kogu rahvas Jüri Mõisa kunagise üleskutse peale Tallinna kokku voorib, on Võru linnast saanud eestluse viimane kants Kagu-Eestis.
Mis seal salata, Mõniste ja Misso on juba päris tühjaks jäänud ning Antsla ja Vastseliina vaaguvad hinge. Võru linn on ainus, mis veel püsti seisab, koos oma satelliitide: Võru, Rõuge ja Sõmerpalu valdadega. Võrru ei tungi soomlasi, kes näiteks Tallinna ja Pärnu rahaga üle ujutavad – siin peavad inimesed ise hakkama saama. Ja nagu elu näitab, on inimesed hakkama saanud. Vaatamata elanike suhtelisele vaesusele võrreldes ülejäänud piirkondadega on Võrus suudetud linnaelanike oma rahaga ehitada ja korrastada teid ja tänavaid ning kujundada kaunis ranna-ala, mis ei jää alla Pärnu linnale.
Arvestades Võru linna ülisuurt tähtsust kogu Eesti jaoks on otse kummastav, kui vähe on Eesti riigi poolt Võru linnale tähelepanu osutatud. Võru oli üks viimaseid, kus valmis kaasaegne politseimaja ja üks viimaseid, kus teed ja tänavad korda said. Pole imestada – võimukandjatel on Võrru kauge sõita, mistõttu nad siia valimiste vahelisel ajal eriti ei satu. Võrul läks küll paremini kui Antslal, mis ilmselt jääbki teede remonti ootama, aga midagi hõisata ka ei ole. Võrust on eriti pärast majanduskriisi kaotatud ametiasutusi, mis näitab, et riik on käitunud nagu eraettevõte, näiteks kommertspank, mis kasumijahi eesmärgil väiksemates kohtades kontoreid sulgeb. Aktsiaselts Eesti Vabariik on Võrust kadunud, kui piltlikult väljenduda. Alles on jäänud rahva oma algatus, oma kaitse, mis peaks vaenlast niikaua kinni hoidma, kuni soomlased ja võimukandjad ning muidu jõukam rahvas jõuaks Pärnust ja Tallinnast üle mere plehku panna, nii nagu see juhtus teise ilmasõja ajal. Võru inimesed suure tõenäosusega enam laevale ei jõua, nii nagu see juhtus 1944. aastal, mistõttu väärivad siinsed inimesed erilist lugupidamist.
