Selleks, et vanemate inimeste, vanaemade ja vanaisade elu oleks kergem kui praegu, peaksid nad ise aktiivsemalt ja julgemalt enda eest seisma.
Vanemad inimesed armastavad tihti omaette kiruda (seda on hakatud lausa vingumürgituseks kutsuma) paljude asjade üle, aga kui neil paluda midagi ette võtta, siis on jutt umbes säärane: mis nüüd meie, tehke parem teie. Ja nii olemegi seal, kus parasjagu oleme: vanemate peale keegi ei mõtle. Jah, noorte, lastega perede elu on veel keerulisem, aga erinevalt noortest on vanematel inimestel märksa rohkem aega ja elutarkust, et midagi muuta.
Veel paarkümmend aastat tagasi, Eesti taasiseseisvumise aegu olid just vanemad, vanal heal Eesti ajal üles kasvanud inimesed need, kes korraldasid kodanike komiteesid, kogusid allkirju, võitlesid aktiivselt ülekohtu vastu ja seisid ihu ja hingega parema elu eest Eestis. Nad põhjendasid oma aktiivsust asjaoluga, et neil pole enam midagi karta – viidagu kasvõi Siberisse. Asemele on tulnud uus põlvkond, kes on mingil põhjusel hirmul ning ei julge enam midagi muuta. Tänaval pööratakse pea ära ja vaikitakse. Suhtumine „meist ei sõltu mitte midagi ja läheb nagu läheb” on läinud vanematelt inimestelt üle noorematele ja nii on levima hakanud minnalaskmise meeleolu.
Minnalaskmises ei saa süüd veeretada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide – Euroopa Liidu ja NATO – peale. Riigijuhid on ise oma tegevusega ette andnud koodi, et nüüd pole endal vaja mõeldagi, seda tehakse meie eest. See on väga libe tee. Tegelik elu näitab, et Eesti eest ei mõtle mitte keegi teine. Näiteid võib tuua küllaga, olgu see siis Eesti turvalisuse tagamine, seakatkuga võitlemine või põllumajanduse toetamine – seda peab ise tegema. Kui eestlased oma elu ja tuleviku teiste otsustada jätavad, siis sureb elu siin välja, selline suunitlus on juba maapiirkondadest alanud ja jõuab lõpuks linnadesse välja. Siis pole vaja imestada, kui Eesti asustatakse uuesti poolsunniviisiliselt immigrantidega.
Ilusat päeva Teile, kallid vanavanemad!
