Mõõduka toimetulekuriski rühma kuulumine, samuti abivahendite ja lähedaste kõrvalabi kasutamine hakkab kasvama 40-ndates eluaastates, kõrge toimetulekuriskiga rühma kuulumine aga 60-ndates eluaastates, selgub sotsiaalministeeriumi tellitud 16-aastase ja vanema elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringust.

„Toimetulekuriski sihtrühm on peamiselt eakad, kellel esineb tõsiseid raskusi hakkamasaamisega mitmes eluvaldkonnas, aga ka east sõltumata need, kes tunnetavad tõsiseid terviseprobleeme ning kel jääb puudu toetavast abist ja teenustest. Hooldusvajadusega inimeste arv Eestis kasvab, mis on tingitud nii elanikkonna vananemisest kui tegevuspiirangute ja terviseprobleemide sagenemisest ka noorte ja keskealiste seas,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Seetõttu on eriti oluline märgata kõrvalabi vajadust juba varakult nii tervishoiu- kui sotsiaalsüsteemis, arvestades igas vanuses abivajajatega.“ 

Kogu elanikkonnas jääb kõrge iseseisva toimetulekuriskiga inimeste arv hinnanguliselt vahemikku 19 000-32 000, mõõduka toimetulekuriskiga inimeste arv aga vahemikku 53 000-73 000. Mõlemas riskirühmas on arvukamalt esindatud naised. Kõige enam esineb riskirühmadesse kuulujatel tõsiseid liikumis- või liigutamispiiranguid, mis on sageli kombineeritud teiste tegevuspiirangutega.  Kõrge riski rühmas on näiteks tõsised iseseisva toimetuleku- ja enesehoolduspiirangud, nägemispiirangud või mälu- ja keskendumispiirangud. Samas kuulub east sõltumata riskirühmadesse rohkem neid, kellel on suuri raskusi väljapuhkamisega, kes kogevad sageli häirivat valu või tunnevad end emotsionaalselt halvasti. Ligi 40 protsenti riskirühmadesse kuuluvatest inimestest elab üksi – see seab nad hooldusvajaduse suurenemisel haavatavasse positsiooni. 

Uuringu järgi tuntakse puudust eelkõige oma kodus iseseisvat toimetulekut toetavatest teenustest – näiteks abist koristamisel, toidu valmistamisel ning ravimite ja toidu koju toomisel, aga ka enesehooldusel. Samuti on vajadus ka transpordi järele, millega minna arsti juurde või muudesse vajalikesse kohtadesse.

Lisaks tegevuspiirangutele ja abivajadusele käsitles uuring kõrvalteemana ka elanikkonna hoolduskoormust. Uuringu andmetel hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 220 000-255 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks on kõige sagedamini eakas lähedane, kes vajab abi oma kodus toimetulekuks. Vanuserühmade võrdluses on kedagi abistavate või hooldavate inimeste osakaal kõrgeim 50–59-aastaste hulgas. 

„Vajadusest teha muudatusi pikaajalise hoolduse teenuste korralduses on räägitud aastaid ning edasisteks arenguteks tehakse tööd mitmes valdkonnas. Pikaajalise hoolduse teenuste korraldamisel on väga oluline roll kohalikel omavalitsustel, kes on viimastel aastatel pakkunud üha enam kodupõhiseid pikaajalise hoolduse teenuseid,“ ütleks minister Riisalo. „Samas on veel pikk tee minna ning kohalike omavalitsuste iseseisva võimekuse ja vastutusalade suurendamiseks teeme koostööd riigihalduse ministriga.“ 

Eesti praegune pikaajalise hoolduse korraldus asetab ebaproportsionaalselt suure hoolduskoormuse pereliikmetele ja lähedastele. Suur hoolduskoormus võib endaga kaasa tuua nii vaimse läbipõlemise kui muud terviseprobleemid – uuring kinnitas, et suure hoolduskoormusega inimestel esineb keskmisest sagedamini tõsiseid uneprobleeme 34 protsendiga või väsimust 35 protsendiga, samuti probleeme füüsilise või vaimse tervisega. 

„Selleks, et ennetada omastehooldajate vaimse ning füüsilise tervise halvenemist, tuleb nende toetamine seada prioriteediks ja pakkuda abivajajatele suuremas mahus kodupõhiseid teenuseid,“ ütles sotsiaalkaitseminister. „Kuigi suurem osa lähedaste hooldajatest käib tööl, võib liigse hoolduskoormuse tõttu tuntavalt väheneda ka hooldaja rahaline toimetulek – seda kas tööturult eemalejäämisest tingitud sissetulekute vähenemise või hooldatava jaoks tehtavate rahaliste kulutuste tõttu.“ 

Enam kui pooled suure hoolduskoormusega inimestest ehk 59 protsenti peab oma leibkonna rahalist toimetulekut mitterahuldavaks, samas kui kogu elanikkonnas on vastav näitaja 32 protsenti.

Regionaalses vaates on erilist tähelepanu vajavaks piirkonnaks Ida-Virumaa, kus nii kõrge toimetulekuriskiga inimeste osatähtsus kui ka täiendavaid abivahendeid või teenuseid vajavate inimeste osakaal on Eesti keskmisest pisut kõrgem. Selles regioonis on elanike sissetulekud Eesti keskmisest madalamad  ning elanike tervise näitajad Eesti keskmisest halvemad. Eestis on pakutavad toetused ja teenused omavalitsuste lõikes erinevad. Selleks, et tegevuspiiranguga inimeste abi saamise võimalused oleksid võimalikult võrdsed, sõltumata sellest, millises omavalitsuses nad elavad, tuleks uuringu läbiviijate soovitusel toetuste ning teenuste osas välja töötada ühtsed standardid ja parandada abivajajate suunalist kommunikatsiooni. 

Muu hulgas koostab Arenguseire Keskus selle aasta oktoobriks analüüsi, millega soovitakse saada terviklik pilk pikaajalise hoolduse arenguväljavaadetest Eestis. „Arenguseire Keskuse läbi viidav uuring aitab meil paremini hinnata praegusi ja tulevasi abivajadusi ning erinevaid pikaajalise hoolduse korraldus- ja rahastusmudelite eeliseid ja puuduseid," ütles Riisalo. „Meie ülesanne on erinevate uuringute, analüüside ja tegevuste plaanilt otsad kokku siduda, et tekiks tervikpilt pikaajalise hoolduse süsteemi väljaarendamiseks, mille pinnalt saame teha teadmistepõhiseid praktilisi valikuid.“

Uuringu tellis sotsiaalministeerium ja küsitluse viis läbi Turu-uuringute AS. Uuringus osales 2020. aasta augustist novembrini 2513 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku.