Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja Krista Aasa sõnul on iga inimese kohus astuda vägivallale vastu. „Ükski lähisuhtevägivalla ohver ei tohiks tunda, et ta on selle probleemiga üksi. Numbrid näitavad, et veidi kasvasid mullu tunamullusega võrreldes lähisuhtevägivalla infoteated. Ohvrid julgevad anda vägivallast rohkem politseile teada, kuid endiselt on palju neid juhtumeid, mis meieni ei jõua. Vägivald ei ole ühe inimese, vaid terve ühiskonna probleem. Oled sa juhuslik kõrvalseisja, naaber, sugulane, sõber, kolleeg või poemüüja kohalikus poes – anna vägivallakahtlusest või abivajajast kellelegi teada või julgusta ohvrit abi küsima. See ei ole kohatu surkimine kellegi eraelus, vaid see võib päästa elu,“ julgustab Aas.
Vägivald koduseinte vahel suureneb pühade ajal, mis veedetakse sageli koos alkoholiga. Lähisuhtevägivalla kutsetele sõidavad politseinikud enim nädalavahetuseti ja õhtusel ajal. Eelmisel aastal sai politsei keskmiselt 40 lähisuhtevägivalla info- ja kuriteoteadet päevas ja kolmandikul juhtudest oli lähisuhtevägivalla pealtnägijaks või ohvriks laps. „Kodu peaks lapse jaoks olema kõige turvalisem koht ja vanemate kohus on oma last vägivalla eest kaitsta. Perevägivald on lastele trauma, nähtu ja kogetu elab neis edasi. Vägivalda kogenu on tulevikus suurema tõenäosusega vägivalla ohver või vägivallatseja. Vägivalla keskele sattunud laps ei tohi jääda tähelepanuta, vaid peab saama kohest tuge, et päästa laps vägivallamustrist,“ lisas Aas.
2017. aastal registreeriti üle Eesti hinnanguliselt 2632 perevägivallakuritegu. Lähisuhtevägivalla all kannatanutest ligi 40% olid vägivalla ohvriks sattunud viimase viie aasta jooksul korduvalt. Tüüpiline lähisuhtevägivalla toimepanija on 27-47-aastane põhi- või kesk(eri)haridusega mees, tüüpiline ohver aga 25-46-aastane keskharidusega naine.
Kuidas sekkuda?
Kuuldes näiteks kõrvalkorterist kisa, sõimu või appihüüdeid või nähes vägivalla kasutamist, helista hädaabinumbril 112.
Vägivallatseja võib rünnata ka kõrvalist isikut, seega ei pruugi olla mõistlik minna ise tüli lahendama.
Kui puutud ohvriga kokku, räägi temaga. Aita ohvril mõista, et tema ei ole vägivallatsemises süüdi.
Julgusta otsima abi ja pöörduma politseisse, ohvriabisse, naiste tugikeskusesse või arsti poole, et fikseerida füüsilise vägivalla tagajärjed.
Ära anna hinnanguid, aita leida kontakt ja abi!