Statistikaameti andmetel elas 2022. aastal suhtelises vaesuses 22,5 protsenti ja absoluutses vaesuses 3,5 protsenti Eesti elanikkonnast, võrreldes 2021. aastaga vähenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,3 protsendipunkti võrra ja absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus kasvas 2,1 protsendipunkti võrra.

Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelgu sõnul näitab suhteline vaesus sissetulekute ebavõrdsust riigis. "Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 303 900 inimest, keda on pea 3000 võrra rohkem kui 2021. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 756 eurot," ütles Remmelg pressiteates.

Suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim eelkõige üksi elavate vanemaealiste hulgas. "2022. aastal kasvas aga suhteline vaesus kõige enam lastega peredes, eelkõige kolme ning enama lapsega perede hulgas. Seda on 4,6 protsendipunkti rohkem kui 2021. aastal," selgitas analüütik ja lisas, et üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis koges suhtelist vaesust 79,1 protsenti elanikest, mida on 2,6 protsendipunkti vähem kui aasta varem.

Üksikvanematest koges suhtelist vaesust 34,8 protsenti ning kolme ja enam lapsega peredest 18,6 protsenti. "Suureks mõjutajaks võib pidada eelkõige 2021. aasta teise pensionisamba väljamakseid, mis tõstsid keskmist sissetulekut ning vähendasid laste ja tööealiste leibkondade hulgas suhtelise vaesuse määra," selgitas Remmelg. Ta täpsustas, et 2022. aasta sissetulekute kasv oli möödunuga võrreldes väiksem ning suhtelise vaesuse määr tõusis eelkõige nendes leibkonnatüüpides, kus eelmisel perioodil tehti enim pensionisamba väljamakseid.

Kõige kõrgem oli suhtelise vaesuse määr Lääne maakonnas, 34,3 protsenti. Viljandimaal oli näitaja 34,3 protsenti ja Lääne-Viru maakonnas 33 protsenti. Kõige madalam oli määr endiselt Harjumaal, 17,6 protsenti. Jörgnesid Järva ja Tartu maakonnad, 19,1 ja. 20,5 protsendiga. Suhteline vaesus tõusis enim Lääne-Virumaal 10,3 protsendipunkti, Läänemaal 6,5 protsendipunkti ja Viljandimaal 4,4 protsendipunkti. Näitaja langes aga kõige rohkem Võrumaal, 8,5 protsendipunkti, Hiiumaal 6,3 protsendipunkti ja Ida-Virumaal 5,2 protsendipunkti.

Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. "Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 303 eurot," selgitas analüütik.

"Absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu kasvu taga on 2022. aastal toimunud suur hinnatõus, mis tõstis elatusmiinimumi piiri rohkem kui kunagi varem: 30 protsenti ehk 234 eurolt 303 eurole. Sissetulekud, sealhulgas erinevad toetused, ei kasvanud 2022. aastal aga samasugusel määral," nentis Remmelg analüütik ja lisas, et toetused mõjutavad madalama sissetulekuga inimeste toimetulekut oluliselt.

Absoluutse vaesuse määr tõusis enim mittetöötavate inimeste hulgas, veidi vähem hõivatud inimeste hulgas. 2022. aastal koges absoluutset vaesust rohkem kui iga viies töötu. Üle pika aja langes absoluutsesse vaesusesse ka pensionäre, sest rahvapension, 275 eurot, oli 2022. aastal madalam kui elatusmiinimum.

"Vanuserühmiti kasvas absoluutne vaesus 2022. aastal endiselt kõige enam noorte 18–24-aastaste hulgas. See tähendab, et iga kümnes noor elas eelmisel aastal absoluutses vaesuses. Samuti elas absoluutses vaesuses rohkem kui iga kümnes üksikvanemaga leibkond," lisas Remmelg.

Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2023. aastal 1 protsendi võrra vähem kui eelneval aastal. Ilmajäetust koges 6,2 protsenti elanikkonnast ehk ligi 84 000 inimest. "Kõige rohkem tajusid ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud, 8,4 protsenti, kõige vähem aga 16–24-aastased, 3,5 protsenti. Kõige rohkem vähenes ilmajäetuse tunnetamine üksikute, alla 65-aastaste hulgas ning kõige rohkem kasvas see üksikvanemate hulgas," ütles analüütik.