Riigikogulane vastab maapoodide sulgemise kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Üheksa aastat tagasi, 2008. aastal süüdati jüripäeval vähemalt 70 protestilõket, et märkida poode, sidejaoskondi, pangakontoreid, raudteejaamu ja teisi teenindusasutusi, mis on suletud Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest alates või mida ähvardab sulgemine. Praegu saaks neid lõkkeid mitu korda rohkem, sest maakaupluste ja postkontorite sulgemine jätkub. Maapoodide sulgemine on ennekõike löök sealsetele põliselanikele, kellele muutub toidukraami kättesaamine raskemaks ja tuleb hakata kaugemal käima.

Põlva tarbijate ühistu andis teada, et kavatseb sulgeda poe Leevil, Lintes ja Ruusal. Võru ja Antsla tarbijate ühistul on samuti kavas mitme maapoe sulgemine, kuid sulgemisohus olevate poodide nimesid pole veel välja öeldud.

Saatsime mureküsimuse rigikogulastele: mida vastate murelikele poepidajatele ja sealsetele ostjatele?

Heimar Lenk (Keskerakond): Ahnus ajab Eesti upakile! Meie ettevõtjad, kaupmehed, äritegelased teenivad vaid üht jumalat. See on raha! Ikka kiiresti on tarvis rikkaks saada. Et puudub kindlus nii Eesti, kui ka Euroopa Liidu helges tulevikus, siis teeb ärimees kõik selleks, et kohe hiigelkasum oma ettevõtlusest välja pigistada. Ei ole mina kuulnud ettevõtjaist, kes vaataksid kaugemale kui vaid mõni aasta. Rääkimata kahest-kolmest tulevasest põlvest. Legendaarne autotööstur Henry Ford on öelnud, et vaid see äri õnnestub, milles vaadatakse vähemalt kümne aasta peale ette. Meie tahame aga külapoest praegu selle viimase sendi kätte saada. Kui ei saa, siis paneme kinni. Nüüd on need poed üle võtnud üle-eestiline kooperatiiv Coop. Suure suuga lubati maaelu arendama hakata. Näeme aga vastupidist! Ärgem unustagem, et nii Põlva, Võru kui ka Antsla on tarbijate ühistud, mille nimes on juba ära öeldud see üllas eesmärk, millega need nõukogudeagse ETKVLi järglased tegelema peaksid. Ühistulise tegevusega, mis tähendab seda, et ühistu liikmete ühise varaga hoitakse üleval ka neid, kellel veel hetkel väga hästi ei lähe. Nüüd näen ma, et ühistulise liikumise põhimõtteist on need kooperatiivid valmis loobuma. On ju naeruväärne seletus, et Põlva- või Võrumaa poodide saatuse määrasid ära kümnete kilomeetrite kaugusel asuvad Läti poed. Jama! Jääb mulje, et vaid suurt kasumit, mitte ühistegevuse arendamist ajavad Coopi liikmed taga. Samas tundub, et raha väiksemate külapoodide toetamiseks peaks olema. Põlvas tahetakse avada Coopi uus Maksimarket. Ilma suure rahata seda ju teha ei saa. Loomulikult on külaelu tapmises süüdi ka riik. Kõrged tarbijamaksud ja alkoholiaktsiis mõjuvad ennekõike väiksemate kohtade inimeste elukvaliteedi peale. Pealegi võiks seadusandlusega mõjutada ka ettevõtluse jätkamist maal. Meil on aga vaba ettevõtlus püha lehm ja nii teda mõjutada ei taheta. Samas andis Rahvusvahelise Valuutafondi värske analüüs Eesti ettevõtlusele hävitava hinnangu. Meie töötleva tööstuse tootlikkus on vaid üks kolmandik Lääne-Euroopa tasemest! Selle üle peaksid ettevõtjad mõtlema.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Endise ettevõtjana tean, et poodi saab lahti hoida seni, kuni tulud katavad kulusid ja on võimalik teenida natuke kasumit. Pikalt kahjumit kannatada pole võimalik ja poepidaja on sunnitud midagi tegema. Poe sulgemine on kindlasti üks viimaseid samme, mis ette võetakse.

Väikeste maapoodide kadumise põhjuseid on mitu. Järjest rohkem sooritatakse oste linnade suurtest kaubanduskeskustest. Suurem kaubavalik, tihti ka soodsamad hinnad on põhjused, miks ostuharjumused muutuvad. Aga viimasel ajal on kindlasti mõjunud ka piirikaubandus. Odava alkoholi järele minnes sooritatakse piiri taga järjest rohkem ka teisi oste. Seega liiga kiire aktsiisitõus ja suhkrumaks väikestes kohtades poepidamisele kindlasti kaasa ei aita.

Mida veel annaks teha? Üks võimalus on, et kohalik omavalitsus aitab ettevõtjal osa kulusid katta ja seega poodi edasi pidada. Kindlasti ka poepidajad peavad ise mõtlema, et mida teha ja milliseid teenuseid saaks veel pakkuda. Ma ise leian, et poodides võiks lubada ka lihtsamate käsimüügiravimite müüki. See parandaks mingil määral ka ravimite kättesaadavust maal ja natuke aitaks ka kohalikku poodi.

Toomas Paur (Keskerakond): Kõigepealt on oluline muidugi rõhutada, et praegune Keskerakonna juhitav valitsus on astumas väga olulisi regionaalpoliitilisi samme, et maal elu taas tärkaks ja inimeste lahkumine väiksematest asulatest lõppeks. Kui regionaalpoliitiline taandareng peatub ja pöördub arenguks, siis vaatavad poepidajad kindlasti üle ka poodide sulgemiskava. Kavandatud sulgemised tühistatakse ja võimalik, et hoopistükkis hakatakse uusi poode avama.

Peamine häda on aga selles, et praeguse valitsuse sammude mõju tuleb ajalise viivitusega. Kõik see võib võtta mitu aastat, enne kui maapiirkonnast inimeste lahkumine lõppenud on ning hoopis inimesed küladesse ja väikelinnadesse elama saabuvad. Poepidajate raskuskoht on selles, kuidas eelmise valitsuse otsuste tagajärjel tekkinud mõõnaperiood üle elada ning sedavõrd veel vastu pidada, kuni praeguse valitsuse otsused hakkavad oma mõju avaldama. Kui pisut veel toime tulla ja praegu uksi mitte sulgeda, siis varsti läheb kergemaks ja elu hakkab vaikselt taastuma.

Loomulikult on iga poeomanik ise vastutav ja otsustav, mida ta oma poega teeb, ning keegi ei saa kohustada äriettevõtet sotsiaalhoolekande asutuseks hakkama. Niisamuti ei saa teha etteheiteid poodide sulgemise asjus ka Põlva tarbijate ühistule.

Samas ei ole aga õige, et kohalikud omavalitsused kogukonnale oluliste poodide sulgemist käed rüpes pealt vaatavad. Valla- ja linnavalitsused peavad poeomanikega koostööd tegema ja lahendusi leidma ning neid lahendusi ka valitsusele välja pakkuma. Eesmärgiks ja võimalikuks lahenduseks ei peaks olema poodide rahaline doteerimine, küll võiks näiteks ajutiste raskuste perioodiks rääkida maksusoodustustest või osade kulutuste üldisest ajatamisest.

Kuid veel kord: praeguse valitsuse regionaalpoliitilisi samme arvestades on kõik alused eeldada seda, et elu maapiirkondades hakkab siiski taastuma ja ka poodide olukord läheb seetõttu paremaks. Kokkuvõttev sõnum poodnikele oleks: palun katsuge veel pisut vastu pidada! Valgus tunneli teises otsas juba paistab!

Uno Kaskpeit (EKRE): See on väga hea küsimus, kuid sellele on väga lihtne vastus! Rahvale ütleksin, et riigikogu valimised on üks väga tõsine asi ja tuleks enne mitu korda mõelda, kelle poolt hääl anda, nüüd võitleme vaid tagajärgedega. Kui ka 2017. aastal kohalike omavalitsuste (KOV) ja 2019. aastal riigikogu valimistel jätkuvalt uusi jõude ei toetata ja valitakse vanu kartellierakondi, tulevad probleemid tagasi, aga seekord veelgi teravamalt. Ossinovskid, Rõivad, Tsahknad, ja paraku paistab, et ka Ratas, ei hooli maarahva probleemidest, peaasi, et võimu manu saaks.

Kuna Lõuna-Eesti inimeste alkoholi ja õlle ostmine on suurel määral Lätti suundunud, siis maapoed lähevadki pisitasa pankrotti. Alkoholimüük edendas ja doteeris teatud moel veidigi lihtsate ja odavate toidukaupade müüki. Kui nüüd ka limonaadid, õlu ja muu kraam kalliks lähevad, hakatakse sedagi Lätist ostma. Meie poed aga sulgevad uksed ja inimesed peavad ei tea kuhu või kaugele igapäevase piima ja leiva järele sõitma. Aga kui autot pole või inimene on invaliid, mis siis saab?

Kui meenutada veel eelmise kolmikliidu (eriti reformistide) poliitikat, on kogu Eesti äärealad tööstusest ja töökohtadest puhtaks tehtud. Kõik töövõimelised mehed on aga Soome tööle suundunud. Varsti viivad mehed kaasa ka oma pere, nii saavad meie eesti lastestki peagi soomlased. IRL, kes on end juudaseeklite eest maha müünud ja üritab iga hinna eest võimu küljes rippuda, kiidab selle nimel kõik endise ning uue koalitsiooni otsused heaks. Keskerakond on praegu valitsuses, kuid laulab paraku samuti Reformierakonnaga sarnast laulu! Eestimaa inimeste probleemid aga jätkuvad ja kuhjuvad … On aeg midagi teha, esimese võimaluse selleks pakuvad kohalikud valimised. Jõudu ja selget mõtlemist kõigile esimesel tuleproovil oktoobris KOVi valimistel!

Arno Sild (EKRE): Maapoodide sulgemine on üks järjekordne olematu regionaalpoliitika tulemus. Valitsusega eesotsas vaatame aga kõike seda pealt. Täiesti alusetu on arvata, et käimas olev omavalitsusreform olukorda parandab. Vastupidi, sellega riik kaugeneb veelgi oma rahvast ja maaelu hääbub. Tarbijate ühistuid ja kauplusi küll selles süüdistada ei saa. Kivi tuleb visata ikka valitsuse kapsaaeda. Ei saa jätta ka kõrvale omavalitsusi ja nende tegematajätmisi. Kahjumiga firmad ju lõpmatuseni eksisteerida ei saa. Omaette karuteene on vildakas aktsiisipoliitika ja sellest tulenev alkoholiralli Lätti, mis mõjutab eriti piiriäärseid elanikke. Valitsuse esmane ülesanne peaks olema leida lahendused ja rakendada ellu abinõud, arvestades kujunenud situatsiooni. Maaelu ümberkorralduses on ju väga häid näiteid Soomes, kus tähtsustatakse maainimest mitu korda rohkem kui meil Eestis. Kuidas rahuldada maainimeste esmased vajadused, see peab olema eelkõige valitsuse ja omavalitsuse kohustus. Muidugi tuleks selleks tõmmata kaasa erasektor, mitte aga pealt vaadata ja loota ainult erasektori initsiatiivile. Elu maal, suurematest asulatest kaugemal on alati kallim. Seda asjaolu peab Eestis arvestama ja leidma lisameetmeid maaelu toetamiseks.  

Anneli Ott (Keskerakond): Maapiirkonna poodide sulgemine on minu arvates tõsine probleem. Loodan väga, et ettevõtjad siiski näevad nimetatud poodides potentsiaali jätkata. Kõige suurem positiivne tõuge selles osas ilmneb kindlasti järgmise aasta alguses, kui inimestele jääb tänu tulumaksuvaba miinimumi tõstmisele 500 euroni rohkem raha kätte. See tähendab kuni 62 lisaeurot kuus, mis kindlasti hoogustab sisetarbimist ning annab väikepoodidele lisasissetulekut. Konkreetsetest meedetest tuleb ka meenutada, et taotlesime väikepoodidele erandit seoses alkoholi eraldamisega eraldi seinaga ning praegu on kokku lepitud, et väikepoed seda kulutust tegema ei pea.

Suurem probleem on aga üldises regionaalpoliitikas, mida viimased veerandsada aastat on harrastatud. Maapiirkondadest on inimesed lahkunud, sest aastate jooksul on kadunud teenused ja töökohad. Meie poliitika eesmärk on alati olnud omavalitsuste tugevdamine ning elu võimalikkuse tagamine maal. Praeguse valitsuse positiivsete tegude näidetena selle eesmärgi täitmisel võib tuua nii tasuta bussisõidu võimaldamise soovi, riigireformi, omavalitsuste lisarahastuse kui ka maaelu jõulisema toetuse, sest viimaks makstakse välja meie põllumeestele toetused, mida on mujal Euroopas põllumeestele makstud.