Möödunud sajandi algusaastail jõudsid Antsla kandi mehed äratundmisele, et elu ülalpidamine kipub kalliks minema. Eluolu kergendamiseks otsustati kohalike kaupmeeste nuumamisest loobuda ja luua oma tarvitajate ühistu. Algus polnud just eriti kerge, sest inimestel puudus usk oma enese ettevõttesse. Kui kauples juut või harjuke ehk venelane, siis oli see loomulik asi. Äärmisel juhul võis ka mulk äritseda, aga seda, et keegi omade seast kaupmeheks võiks hakata, ei uskunud esialgu keegi. Kauplemise himu oli meestel aga suur ja nii telliti üks partii vikateid, mis paraku alles pärast heinaaega kohale jõudsid. Vikatioperatsiooni 1902. aasta suvel loetaksegi Eesti esimese tarbijate ühingu, Antsla Tarvitajate Ühisuse alguseks.

Kasumi suunamine ettevõtlusse on taganud jätkusuutlikkuse terveks sajandiks

Nüüdseks on Eesti kapitalil põhinev kaubanduslik ühistu tegutsenud Antslas juba 110 aastat ja üle elanud mitmed riigikorravahetused. Ühistu juht Roman Provotorov usub, et ühistuline ettevõtlus on endiselt jätkusuutlik, sest tal on omanik, kes ei võta kasumit välja endale luksusauto ostmiseks, kaugetel reisidel käimiseks vms. Kasum läheb hoopis tagasi ettevõtlusesse. Näitena tõi ta novembris aastaseks saava Mõniste A ja O uue kaupluse. „Mitte ükski suur kaubanduskett ei paigutaks raha kunagi sellisesse kohta nagu Mõniste. Nemad ehitavad ainult sinna, kust on loota investeeringud tagasi saada,” on Provotorov veendunud. Tema hinnangul on 3000 elanikku regioonis kriitiline mass, mis võimaldaks investeeringuid tagasi teenida ja mis paneks suuremad kaubandusketid piirkonnast huvituma.

Konkurentsis püsitakse tänu koostööle

Tarbijate ühistute tegevust võib mingil määral nimetada sotsiaalseks ettevõtluseks. Igal ühistul on oma suuremad kauplused või muud teenused, mis aitavad vee peal hoida kahjumlikke väikepoode. Võrus, näiteks, on selleks Maksimarket. Antsla häda on selles, et seal ei ole Maksimarketi mõõdus kauplusi. Elanike arv on Antslas veidi üle 1000 ja seega on tegemist väikelinnaga.