Hiljuti olin oma hea naabri, sõbra Benno Kerge sünnipäeval. Tema naine Alli on setu (Heli ema oli samuti setu ja tema nimi oli ka Alli). Alli põhjendab oma nime sellega, et nõukogude ajal tahtsid setud oma venepäraseid nimesid varjata, seepärast said näiteks Aleksandratest Allid. Olgu sellega nagu on, aga Alli tegi mulle etteheiteid, et ma rõhutan oma lugudes alati, et elan Kurenurmes, kuigi tegelikult asub Klõbi talu Keema külas. Selgus, et kõik Keema küla inimesed on minu peale seepärast pahased.

Selgitasin Allile, et Kurenurme lihtsalt kõlab mulle väga kaunisti ja on äärmiselt ilus nimi. Keema kõlab aga nii, nagu oleks midagi keema läinud, või seostub see mingi keemilise ühendiga. „Roos on roos on roos,” nagu kirjutas Gertrude Stein. Meie lähedal on ka koht, mille nimi on Litsmetsa ja ma ei kujuta isegi ette, kuidas ma teeksin taksojuhile tõsise näoga selgeks, kuhu ta mu viima peaks, kui sinna oleks vaja sõita. Või kujutage ette, kui olete rongis ja konduktor teatab: „Järgmine peatus – Litsmetsa!” Üsna raske oleks siis püsti tõusta ja Litsmetsa peatuses maha minna.

Sa oled eestlane, mitte ameeriklane!

Sõber Benno on minust aasta noorem. Tema isa Bernhard ehk Berni on 90. eluaastates. Berni, Benno koos oma vanim poja ja viimase pojaga tegid koos pilti ning nii oli fotol neli põlvkonda Kergeid!

Berni on mulle rääkinud, kuidas üks tema esivanematest oli 1860. aastatel teeninud varanduse linakasvatusega, müües lina ka Ameerikasse. Ta teenis nii palju raha, et sai mõisnikult suure tüki maad osta. Maa jagati poegade vahel, kes hakkasid seda harima ja hiljem pidasid talusid juba nende pojad. Seetõttu ongi seal mitmeid omavahel seotud talusid. Ilmselt läks lina Eestist Ameerikasse Türgi kaudu. Sel ajal oli Ameerikas käimas kodusõda ja Uniooni ehk põhjaosariikide väed ei lasknud läbi lõunast tulevaid kaupu, seega ka linalaadungiga laevu.

Mulle meeldibki Berni juttudes alati nende sügav positiivsus, mitte alati ei kohta Eestis sellist suhtumist.

Kui nimedest rääkida, siis võtame veel koloraado mardika, kellele on pandud nii ilus nimi (mulle meenutab see Coloradot)! Miks, kui ta ometi on vastik väike putukas, kes võib hävitada kogu kartulisaagi? Paar nädalat tagasi olingi ma ühes talus, kus kogu pere oli põldu koloraadodest puhastamas. Avaldasin seal oma sügavat pahameelt selle üle, et nii ebameeldivat elukat kutsutakse koloraadoks – ütlesin, et olen sellepärast lausa solvunud. Naaber tulistas mulle vastu: „Sa ei ole ameeriklane, sa oled eestlane!”

Ka mina aitasin kartulimardikaid korjata, kuni mu käsi oli lõpuks täiesti verine. Ma arvasin, et iga üksiku satika pean ma käega ära noppima. Kartulimardikat käsitsi korjates tuleb mardikast välja punast värvi, mis paistab välja nagu veri, ja need putukad ka haisevad vastikult. Teised korjasid koloraadosid pudelisse ning hiljem valati nad mingi vedelikuga üle ja hävitati. Äkki aga algas äike ja pääsesime põllult tuppa. Enne tuppa minekut käisid lapsed veel herneste juurest läbi ja haarasid neid kaasa nii palju, kui jaksasid. See oli tervislik suutäis kõigile!

Benno sünnipäev möödus toredasti. Alli oli küpsetanud kaks maitsvat kooki, keegi oli toonud kringli ning lastele ja mulle polnud rohkem vajagi.