PEDAGOOG • Valve Tamre sündis 27. aprillil 1918. aastal ja lahkus jäädavalt meie hulgast 28. märtsil 2012. See viimne aasta jäi Valve Tamrele ääretult lühikeseks, kuid elatud elu oli pikk.

Just nüüd, pärast viimaseid eksameid ja keskkooliklasside lõpuaktuse eel korjasime kokku paar kildu Valve Tamre õpetajana elatud elust ning paigutasime need toonasesse kooliellu, et need veel kord särada saaksid.

1960. aastal töötas Võru 1. keskkool praeguse Kesklinna gümnaasiumi hoones. Direktoriks oli Ilmar Reiman, õppealajuhatajateks aga Silvi Herman, Valda Lillemaa, Feliks Toode. Kõigil neil on olnud oma osa Kreutzwaldi kooli loos, kuid täna me neil ei peatu.

1960. aastate koolielu iseloomustab üritusterohkus ja õpilaste organiseeritus. Püüti jõuda selleni, et igal õpetajal ja õpilasel oleks täita mõni ülesanne, igaüks pidi kuuluma mõnda organisatsiooni, osalema üritustel. Võeti osa ülelinnalistest, vabariiklikest ja isegi üleriigilistest üritustest.

Nimetatud aastakümnel loodi koolimaja ümber kaunis kooliaed, millest nüüd vaid suur paari atraktsiooniga rohumaa saanud. Just noil aastatel sai kool tiibklaveri ja algas sooja koolilõuna andmine. Pandi alus nii mõnelegi traditsioonile, mis kestavad praeguseni, näiteks kooli almanahhi väljaandmine, abiturientide jõuluball, Kreutzwaldi päeva tähistamine, õpilaste kohtumine ülikoolide teadlastega. Mõned traditsioonid on muidugi ka hääbunud, näiteks lõpuklasside ühised pikemad ekskursioonid, mis said alguse 1965. aastal.

Väga populaarne oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Valve Tamre juhendatav omaloominguring, mis alustas tööd 1964. aastal. Valve Tamre teeneks oli ka kooli almanahhi ilmumine 1965. aastal. Almanahhi oodati väga ning selle kokkupanek oli tõsine töö, mis käis vaidluste ja vaevaga. Õpetaja oli juhtivaks lüliks, lapsed vaevanägijad. Kes oma kirjatüki või luuletusega almanahhist välja jäi, püüdis järgmise jaoks eriliselt valmis olla. Loomulikult peeti õpetaja Valve Tamre juhendamisel ka omaloominguvõistlusi, õpiti deklamatsiooni ja kõnekunsti.

Missugune täpselt oli Valve Tamre haige tütre emana, kellest ta vaid mõni aeg kauem elas,  võime vaid oletada. Ehk annab sellest pisut aimu ka tema eneseohverduslik käitumine ja pikki-pikki aastaid kestnud armastus.

Ent armastus oli Valve Tamrel üldse üks isemoodi tunne, mis tema õpilastele paistis mõnikord äärmise ranguse ja pedantsusena, mõnikord aga jahmatamapaneva vabameelsusena. Näiteks siis, kui Valve Tamre kord korruse korrapidajana oli tütarlastele lõpmatuseni rääkinud, kuidas kõndida tuleks. Ta tegi ühel hetkel spagaati, käed graatsiliselt välja sirutatud, kael uhkelt õieli, ja teatas, et ükskõik missuguses poosis tütarlaps ka pole – alati tuleb välja näha kui printsess. Tüdrukud olid taandunud koridori seina äärde ja ka poisid hiilisid tasakesi vaatama. Maad võttis vaikus …

Üldiselt oli Valve Tamre range õpetaja, õigem oleks öelda ehk tõsine, tõsiseltvõetav nii inimesena kui ka õpetajana. Selle pärast teda ka armastati. Tema kuuldes ei lärmatud kunagi ja vait oldi ka siis, kui temaga just nõus poldud. Kes julgem oli, läks õpetaja Tamre juurde üksi ja küsis oma küsimused. Sellest oli palju kasu nii küsijale kui ka õpetajale.

1973. aastal oli koolielus üks ülitähtis sündmus – nurgakivi panek uuele koolimajale. Kreutzwaldi koolile hakati uut maja ehitama. Valve Tamre oli siis juba pensionieas. Ta ei osanud arvata, et peaaegu teine pensioniiga tuleb kodus veeta. Kuid nii vist ongi õige – ette teada pole midagi vaja, tuleb lihtsalt elada. Õpetaja Valve Tamre elas, kuid nüüd teda enam meie seas pole. Siiski – kusagil on ta ikka ja loodab, et kõikidel õpilastel, kellel olid eksamid, said need hästi tehtud. Et tulevikuks on ka plaane tehtud …