Levinud teooria räägib vaba turumajanduse „nähtamatust käest”, mis korraldab kõike nii targasti, et mingit täiendavat sekkumist pole vaja. Ometi ei pruugi kõik praktikas ladusalt minna: hiljuti varises pea kogu maailma pangandus koos mõnede suuri võlgu võtnud riikidega kokku, kuna vabal turul osalejad ei suutnud oma riske õigesti hinnata. Eesti maapiirkondades on turuvabadus viinud olukorrani, kus küladest on korraga kadunud nii apteegid, panga- kui postkontorid ühes poodidega, kuna kõik teenusepakkujad on korraga leidnud, et väikses kohas äriajamine pole tulus. Tegelikkuses elataks end isegi väikses kohas ära teenuskeskus, mis pakuks eelnimetatud teenuseid koos.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt Kagu-Eestis tänavu alustav teenuskeskuste pilootprojekt on üle pika aja maaelus üks suur samm õiges suunas. On selge, et ühele keskusele antav 20 000 eurot on maal suur raha. Kui seda raha oleks varem antud ja protsesse targalt suunatud, saanuks ära hoida nii mõnegi maapoe sulgemise. Uuesti avada on keskusi märksa raskem, sest töötajad on juba üle Eesti või isegi üle maailma laiali lennanud, ja nagu teada, tuleb maal head töötajat otsida nagu nõela heinakuhjast.

Teenuskeskuste seisukohalt ei ole õigustatud viimase aja paanika postkontorite sulgemise ja pangaautomaatide kõrvaldamise kohta. Tegelikkuses, nagu elu näitab, saavad nii panga- kui postiteenuste osutamisega väga edukalt hakkama maapoed. Tsooru ja Nursi poodide pidaja Arvo Tamm hakkab sularaha väljavõtmist ka ametlikult pakkuma, mitteametlikult on maapoed sellega tegelenud aastaid. Niisamuti pole maapoodidele mingi probleem pakkuda avalikku internetiteenust, aga ka ümbrikute, postkaartide, markide ja isegi apteegikaupade müüki. Kasu on mitmepoolne: klient saab kõik teenused kätte ühest kohast, teiselt poolt jääb külas ellu vähemalt üks asutus. Teenuskeskustest saab tulevikus vajalik abikäsi vabaturumajanduse nähtamatule käele, millel, nagu selgub, jääb vahetevahel jõust puudu.