KÜSIMUS–VASTUS • Kuna hetkel on väga kuum teema piirikaubandus, mille vastu valitsus poolearulise hispaania hidalgo Don Quijote’i kombel võitlusse loodab asuda, uurisime ka meie riigikogulastelt, mida nemad piirikaubanduse piiramisest arvavad.

Küsisime: rahandusministeerium otsib võimalusi, kuidas piirata mootorikütuse sissevedu Venemaalt, mis võtab Kagu-Eesti elanikelt võimaluse tuua Venemaalt odavat kütust – kas peate kütuseveo piiramist õigeks või mitte ja miks?

Valdo Randpere (Reformierakond): Rahandusministeeriumi kavandatavad meetmed ei võta Kagu-Eesti elanikelt võimalust tuua Venemaalt odavat kütust, vaid piiravad neid võimalusi. Eesmärk on piirata maksudest kõrvalehiilimise eesmärgil teostatavat kaubanduslikku tegevust. Kuna Lätis on sellised piirangud juba rakendunud, on lisaks Eesti kütusevedajatele meie piiripunktidesse ilmunud nende Läti kolleegid. Eks seegi ole ajend midagi kiiresti ette võtta. Riigil jääb sellise kaubandusliku kütuseveo tõttu saamata ligikaudu 20 miljonit eurot aastas. Selle raha eest saaks riik teha kindlasti meile kõigile kasulikumaid asju – näiteks tõsta mõne riigilt palka saava grupi sissetulekuid. Nii et kokkuvõttes pooldan ma rahandusministeeriumi initsiatiivi ja pean seda möödapääsmatuks.  

Tarmo Tamm (Keskerakond): Venemaalt kütuseveo piiramist ma õigeks ei pea, küll pean õigeks, et vaadataks üle meie riigi aktsiisipoliitika. Praegune kütuseaktsiis on liiga kõrge ja tänu sellele tekib inimestel kiusatus osta kütust sealt, kus hind on odavam. Pole saladus, et paljud rekkamehed ei osta enam ammu kütust Eestist, vaid tangivad väljaspool Eesti riigi piire. Sellega kaotab riik aga palju maksuraha ja võidavad need riigid, kus küte on odavam.
Piirikaubandus toimub üle maailma ja selles pole midagi imelikku. Head näited on, kuidas soomlased käivad meilt alkoholi ostmas või kuidas sakslased käivad Taanis toiduaineid ostmas.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Tegelikult oleks seda piirikaubandust palju vähem, kui inimestel oleks töökohad, kus elatist teenida. Praegu on inimesel valida, kas elada kõhnukesest abirahast, otsida tööd teistest riikidest või tegeleda piirikaubandusega. Töökohtade loomiseks pole valitsus ju midagi teinud, ettevõtjaks ei ole kõik inimesed aga võimelised hakkama. See, kelle kõht on täis, ei tea, mis on nälg.

Pered tahavad toitmist ka Kagu-Eestis. Valitsus peaks mõtlema, kuidas aidata inimesi jälle normaalsele tööturule, soodustada töökohtade teket. Siis laekuks ka enam makse. Praegu kuuleme oma riigis ainult sulgemistest, ärakaotamistest, eelarve kärpimistest, karistamistest jms. Lahenduste leidmistega ja abivalmidusega võidaksime rohkem! Tegelikult peaks valitsus regionaalpoliitilisi probleeme ennetama, mitte püüdma lahendusi leida kaootiliselt. Aga nii nagu valitsuse esindajad on mitmes avalikus esinemises öelnud, on rahvas neile mandaadi andnud ja nemad tegelevad euro päästmise ja Kreeka abistamisega, saades Euroopast peadpööritavaid kiidusõnu. Eesti inimeste igapäevaste murede jaoks valitsusel lahendusi ei ole. Seega leian, et piirikaubanduse korrastamisega peab tegelema, aga sellisel moel on võitlus ebaõiglane ja eluvõõras.

Heimar Lenk (Keskerakond): Kõik oleneb sellest, kuidas seda kütusevedu piirama hakatakse. Kui püütakse vähendada Kagu-Eesti meeste käimist üle piiri (näiteks ühe korrani kuus), on see minu meelest inimõiguste ja vaba liikumise piiramine. Eesti riik on seni (vähemalt sõnades) oma kodanike liikumisvabadust igati soosinud. Pealegi käiakse seal viisaga, mille eest on ju riigile makstud. Sisuliselt on Venemaalt odava bensiini, viina või sigarettide ostmine täiesti loomulik turumajanduslik käitumine. Inimene on ikka püüdnud osta sealt, kus odavam, ja müüa seal, kus kallim. Sellist väikest piirikaubandust leiame kõikjal maailmas. Lähim näide on soomlaste massiline alkoholi ostmine Tallinnast. Kuni bensiini või viinapudeli tooja need ise ära kasutab või oma pereliikmeile jagab, pole ju probleemi. Kui küsimus on edasimüümises, siis tegelgu rahandusministeerium ning maksu- ja tolliamet selle probleemiga, kuid jätku piiri vaba ületamine rahule!

Esiteks peaks aga Ansipi valitsus vastama küsimusele, miks Kagu-Eestis ja Narvas elatustasemel nii madalale ja tööpuudusel nii kõrgele on lastud minna, et inimesed on sunnitud elatise teenimiseks paljukirutud Venemaalt abi otsima? „Emake Venemaa meid toidabki, muidu oleksime ammu surnud,” ohkas üks Narva töötu proua hiljuti teleekraanil.

Rein Randver (SDE): Eestis on tehtud jõupingutusi, et liikumine üle piiri oleks normaalne. Välja on ehitatud piiripunktid ja ootealad, rakendatud elektrooniline ootejärjekord. Kütuse hinnaerinevus riikide vahel tekitab piiril järjekordi ja muid probleeme. Küsimusega on tegeldud ja lahendusi pakutud aastaid. Uute regulatsioonide väljatöötamisel tuleks enne tõsiselt analüüsida ja arutada, milliseid arenguid muudatused kaasa toovad. Piirikaubandus on küllalt levinud ka Euroopa Liidu teistes piirkondades.
 
Inara Luigas: Eesti riigi eelarvesse jääb Venemaalt kütuseveo tõttu laekumata suur hulk maksuraha. Arvestades aga meie piirkonna omapära – madal elatustase, töökohtade nappus, Tallinna turu kaugus – on piirikaubandus nii mõnelegi andnud äraelamise võimaluse. Kui hommikul ärgates oleks inimesel valida, kas minna tööle ja saada koos sotsiaalsete garantiidega palka või minna elu sees hoidmiseks Venemaale bensiini ja muu kraami järele, valiks ta kindlasti esimese variandi. Kui seda pole, jääb üle see teine.

Riik on praeguses majanduslikus seisus kindlasti huvitatud maksude suuremast laekumisest, seega otsitakse kütuseveo piiramise võimalusi. Isiklikult arvan, et koos piirangutega peaks analüüsima Kagu-Eesti piirkonna majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning panustama rohkem majandussidemete elavdamisele Venemaaga. Turg on turg. Ja Venemaa turgu on meile hädasti vaja. Selles peituvad meie töökohad, sissetulekud ja parem elatustase. Järskude piirangute sisseseadmisega võib sotsiaalne olukord aga piirkonnas veelgi halveneda.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Täna kehtiva seaduse kohaselt on oma tarbeks lubatud koguses kütuse sissetoomine Venemaalt täiesti legaalne tegevus. Nii jääb see ilmselt ka lähemas tulevikus kestma.

Kui aga tehakse massilisi „kaubareise” ja toodud kütus läheb müügiks, siis on tegemist ilmselge seaduserikkumisega. Ja pole vahet, kas elad Kagu-Eestis või Tallinnas – seadused on kõigile ühtmoodi täitmiseks. Vähetähtis pole ka see, et salakütusega hangeldades jääb riigil saamata kütuseaktsiis ja käibemaks. Ja kui need ei laeku, siis ehitatakse ja remonditakse meil ka vähem teid. Teede seisukord vajab meil aga kindlasti parandamist ja kütuseaktsiisi laekumine on just see allikas, kust teedeehitus saab alguse. Sellepärast pean ka õigeks, et rahandusministeerium otsib võimalusi ebaseadusliku kütusemüügi piiramiseks.

Ülo Tulik (IRL): Odavamalt ostmine ja kallimalt müümine on üks vanematest ametitest. Meie lähikonnas võib üles lugeda hulgaliselt riike, kus sarnane asi toimub. Kui vaadata seda, kes seal käivad, siis seal on palju inimesi, kes on kaotanud töö või on vähetasustatud töökohal ja pere ülalpidamiseks on vaja lisa teenida. Mina keeldun neid hukka mõistmast.

Minu arusaamine asjast on selline, et riigi jaoks on kindlasti tähtsam tegeleda nende ettevõtetega, mis toovad riiki sisse täiesti seaduslikku kütet suurtes kogustes ja kus päeva lõpuks jäetakse maksud maksmata. Nendega, kelle puhul selgub, et tegemist oli varifirmaga. Eelmisel aastal oli selliseid firmasid 300 ringis.

Kütuseaktsiisist laekuvad summad moodustavad küll märkimisväärse osa riigieelarvest, aga praegu on valitsusel kindlasti vaja läbi mõelda need ettepanekud, mis puudutavad aktsiisimaksu langetamist piiriäärsetes regioonides või siis selle kütte osas, mida põllumehed kasutavad, sest ka see kütus on hetkel kallim kui piirikaubanduses müüdav küte.

Positiivselt lõpetades tahan lisada, et viimasel ajal räägivad mitmed ministrid eesotsas regionaalministriga sellest, et riik peab oma haldusalas väga tõsiselt läbi kaaluma kõik otsused, mis puudutavad regioonides töökohtade kaotamist. Kui piiriäärsetes regioonides on piisavalt töökohti, hääbub piirikaubandus iseenesest, sest paljudele ei ole see vastuvõetav, et ühe paagitäie kütuse pärast tuleb kümmekond tundi autos istuda. Seda tehakse ikkagi eluspüsimise aspektist lähtuvalt.

Urmas Klaas (Reformierakond) ei vastanud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.