Ülemöödunud laupäeval, rahvusvahelisel kallistamise päeval alustas Võrus terve pere kool. Tegemist pole kooliga, kus lapsevanem õpiks koos lapsega matemaatikat, keemiat või muud sellist. Mis kool see on, mida seal tehakse ja milliseid muljeid esimene niinimetatud koolipäev tekitas – sellest järgnevas artiklis.

Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa – lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas, kuldjuuksed peas.

Kindlasti on paljud noored inimesed neid sõnu laulust „Leib jahtub” kuuldes mõtlema jäänud, et kas siis, kui mina olen vana ja mu lapsedki juba kodust läinud, tulevad nad mind ikka vaatama? Tulevad küll, kindlasti tulevad, kui neile on pakutud turvatunnet ja soojust lapsepõlvest peale. Aga et lastekasvatamine on üks suur väljakutse, on hea, kui saab end kuidagi selles osas täiendada, õppida teiste kogemustest, jagada oma muresid ja mõtteid teistega. 21. jaanuaril Võrus loovuskooli ruumes alustanud terve pere kool just seda võimalust pakubki. Lähtudes waldorfpedagoogikast jagatakse läbi loengute-vestlusringide innustavaid teadmisi ja kogemusi väikelapse arengu mõistmiseks ning suunamiseks.

Idee kooli loomiseks tuli lastevanematelt ja selle kutsusid ellu Heli Kudu, Pille Sõrmus ja Mari Peetsalu. „Tänapäeval on lapsed tihti väga ülekoormatud ja nii tahavad inimesed teada, mis inimest ja eelkõige nende last tegelikult toetab. Loengute käigus püüame anda pilti lapse arengust,” sõnas Kudu enne ürituse pealehakkamist.

Esimene loeng-vestlusring suhetest ja suhtlemisest

Terve pere kool alustas Võrus eelkooliealise lapse käsitlusega. Täpsemalt puudutas esimene loeng selleealiste laste suhteid ja suhtlemist. Alateemad, mida loodeti niinimetatud koolipäeva (kestus kolm tundi, millest pool tundi tee- ja küpsisepausi) jooksul käsitleda, olid:

• Lapse ja vanema suhted – koostöö või võitlus? Usaldus. • Piirid, kiitmine ja karistamine – kes vastutab laste tegude eest? Rumalad sõnad. • Laste omavahelised suhted. Kiusamine. • Hinnangud ja ootused, nende mõju lapsele. • Harjumine lasteaiaga. Millal on laps valmis lasteaiaks? • Märgid ülekoormusest.

Loengut pidas 20aastase kogemusega lasteaiapedagoog, kolme lapse ema ja vanaema Heli Kudu, kes igapäevaselt töötab Rosma lasteaias. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevaseid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Seda oli ka ülemöödunud laupäeval Võrus näha – enamik kohaletulnud lapsevanemaid, keda oli kokku ligikaudu 40, olid kaasa võtnud ka oma väikesed lapsed, kes said soovi korral samal ajal mängutoas mängida, kui emad-isad, vanaemad-vanaisad (nende hulgas ka üks 76aastane vanavanaema!) parasjagu loengut kuulasid. Päris pisikesed beebidki olid kaasa võetud ja kui neil tekkis aeg-ajalt soov rinnapiima järele, leidsid nende emad ka väikese rahuliku ruumi nende toitmiseks. Nii oli see täpselt see, mis välja kuulutatud – kool tervele perele.

„Ei oleks uskunud, et nii palju rahvast tuleb, aga salaja lootsime küll,” ütles Heli Kudu, kui kohaletulnud olid üksteisega tuttavaks jõudnud saada. Tema jaoks ei ole niisuguse koolituse läbiviimine uus asi – Johannese lasteaed-kool Rosmal, kus ta töötab, on koht, kus selliseid üritusi juba mitu aastat korraldatud. Ka Evelin Ilves oli just päev varem seal käinud. Vabariigi presidendi kodulehelt võib lugeda, et presidendiproua jäi nähtu-kuulduga väga rahule, sest seal on öeldud: „Rosma kooli tugevuseks on õpetajate ja lapsevanemate koostöö – soov ja oskus pakkuda lastele harmoonilist kasvukeskkonda, niinimetatud mahepedagoogikat ausse tõstes.” (Johannese kool Põlva vallas on 1989. aastal kodanikualgatusena rajatud üldhariduskool, kus tänavu õpib 45 õpilast 11 Lõuna-Eesti omavalitsusest. Lasteaed asutati 1992. aastal ja seal õpib hetkel 28 last. – toim)

Milliseid tarkusi jagati?

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, on teada-tuntud ütlemine. Kõne all olev koolitus põhines Heli Kudu arvamustele, mis omakorda põhinevad waldorf-pedagoogikale. Kõlama jäid järgmised teesid:

• Kui meie (sealhulgas laste) turvalisuse ja kaitstuse tunne pole rahuldatud, ei saa me väljendada oma individuaalsust. Individuaalsus saab avalduda vaid koos teistega, mistõttu on oluline koostöö. Koostöö on elu avaldumise printsiip. • Pidevalt last koormates ei saa teda arendada – see on nii meditsiiniliselt kui ka psühholoogiliselt ära tõestatud. • Eksimine peaks olema kõigile lubatud, sealhulgas lastele. Kui teed midagi valesti, peaksid vabandust paluma, oled sa siis laps või täiskasvanu, sõltumata sellest, kas pead vabandama täiskasvanu või lapse ees. • Enne kolmeaastaseks saamist ei tohiks laps lasteaias käia ja kolmeaastaselt võiks laps lasteaias olla vaid pool päeva, sest see on sellises vanuses tervislik. Enne kolmeaastaseks saamist laps alles kujundab oma maailmapilti ja kõik käib silma- ehk pilkkontakti järgi. See tähendab, et lapsel peab olema keegi, kellega olla pilkkontaktis. Pole tähtis, kas see on ema, isa või keegi teine. • Kõige õigem on see, kui laps käib liitrühmas (eri vanuses lapsed ühes rühmas – toim), sest siis suuremad lapsed mängivad väiksematega, oskavad nendega arvestada, ja samas kõik lapsed toetavad üksteisi. • Kogu elu peaks lapse jaoks lapsevanem korraldama.

Mida küsisid lapsevanemad ja mis mulje sellest kõigest jäi?

Nagu öeldud, oli tegemist loengu-vestlusringiga. Loengu käigus sai iga lapsevanem uusi mõtteid, mõtted omakorda kutsusid esile näiteid elust enesest – küsimusi, mida nii-öelda professionaalselt kasvatuspedagoogilt küsida või millele mõni teine lapsevanem võiks hea vastuse välja käia. Tunti huvi näiteks selle vastu, kuidas harjutada last potile käima; kuidas kehtestada lapsele piire; kuidas selgitada lapsele, et ta peab magama minema, kui ta magama minna ei taha jne.

Kahjuks oli aga vestlusringiks jäetud aeg napivõitu, mistõttu paljud esitatud küsimused jäid lõpuni vastuseta. Ka mitmed väljakuulutatud loenguteemad jäid seekord käsitlemata. Hea on muidugi see, et tänu sellele üritusele said kokku paljud üksteisele võhivõõrad inimesed, kellel oli võimalus üheskoos tutvusi luua ja hiljem ka üheskoos soovi korral lastekasvatusteemadel edasi vestelda.

Siinkirjutaja arvates võiks ürituse korraldajad edaspidi oma loeng-vestlusringi korraldada nii, et loengu käigus jõuaks rahvani vaid põhitõed ja suurem osa ajast keskenduks küsimustele vastamisele, arutlusele. Täiskasvanud inimesed ju tavaliselt selleks kokku ei saa, et üheskoos vaid lastest rääkima hakata. Usun, et kuna loengu tasu oli annetuslik (soovituslikult kaks kuni viis eurot), võiks oma väljakäidud raha eest saada kui mitte 100, siis vähemalt 90 protsenti loodetud tulemusest. Ent kuna Võrus korraldati sellist üritust esimest korda, siis ilmselt on edaspidi võimalus niisuguseid vestlusringe paremini organiseerida.

Seda, et taolisi vanemate koolitusi on mõttekas korraldada, kinnitasid mitmed kohalolnud, kelle jaoks waldorfpedagoogika loengul käimine polnud esmakordne. Nii näiteks ütles 32aastane Katrin, et teeb seda sellepärast, et on lastekasvatuses südamliku ja loova suuna pooldaja. „Olen jõudnud teadmisele, et kui minu lapsele miski ei sobi, on olemas veel mingid võimalused. Näiteks kui minu praegu nelja-aastasele lapsele ei hakkagi kunagi lasteaed sobima, võib ta hoopis lastehoidu viia,” rääkis ta.

29 aastat lasteaiapedagoogina töötanud Võru Päkapiku lasteaia õpetaja Ene Kivi andis Võrumaa Teatajale aga järgmise kommentaari: „Umbes siis, kui olin kümme aastat lasteaiaõpetajana töötanud, jõudsin tõdemusele, et „üks võti” minu töös peitub selles, et mina pean õppima lastelt. Tuleb teada, et lapsed on väga arukad ja õpetajatöös mõtteviis „keelata-käskida-puua-lasta” ei tööta. Lastega tuleb ühel lainel olla. Waldorfpedagoogika toetab neid mõtteid ja ma olen sellealaseid loenguid juba paar aastat kuulamas käinud. Seda põhjusel, et minu arvates on traditsiooniline pedagoogika oma aja juba ära elanud.”

Mida järgmiseks?

Järgmistest loeng-vestlusringidest saab Võrus osa võtta juba veebruarikuus. 11. veebruaril käsitletakse teemat „Rütm – kindlustunne või rutiin?”, aga räägitakse ka mängimisest, last arendavatest leludest ja igasugustest eakohastest mänguasjadest. Paar nädalat hiljem tuleb teemaks lapse areng enne kooli, õppimine jms.

Terve pere kooli eestvedajad ootavad ka ettepanekuid, millistel teemadel võiks edaspidi loeng-vestlusringe korraldada või keda rääkima kutsuda.

Mis on waldorfpedagoogika?

• Waldorfpedagoogika on humanistlik lähenemine pedagoogikale, millele pani aluse Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner. Waldorfkoolid lähtuvad oma tegevuses antroposoofilise vaimuteaduse ja inimeseõpetuse põhimõtetest. Õpetuse sisu ja maht aineti ning klassiti, samuti metoodilised alused tulenevad lapse arengu hingelise ja füüsilise arengu seaduspäradest. Maailma waldorfkoolid on omavahel sarnased õppekava ülesehituse põhimõtete osas.

Õppekava toimimine on seotud koolikorralduse ja juhtimisega, mis on waldorfkoolides mõneti erinev, kui seda võrrelda meie traditsioonilise kooliga. Waldorfpedagoogilise õpetus- ja kasvatusmetoodika põhiprintsiibid, mis toetavad lapse ealist arengut, on kasvatuse ja õpetuse tegevuslik, kunstiline ja intellektuaalne külg.

Üldjuhul on waldorfkoolid maailmas erakoolid, mille ülevalpidajaks on lapsevanemate mittetulundusühing.

Waldorfkoolid tekivad kohalike lapsevanemate initsiatiivist ja neid juhib omavalitsusena vastav õpetajate kolleegium koostöös lapsevanematega. Iga waldorfkool on autonoomne ja seega vaba oma pedagoogiliste algatuste teostamisel kuni õppeplaani väljatöötamiseni. Hoolimata mitteriiklikust iseloomust, on waldorfkoolid avalikult ligipääsetavad, s.t avalikud, vabad koolid igaühe jaoks. Vabade haridusasutustena on nad vastavalt Eest Vabariigi põhiseadusele seadusjärgselt kaitstud ja ka riiklikult tunnustatud või riiklikult lubatud.

Allikas: INTERNET