TURUJUTT • Neljapäeval oli niinimetatud kolhoositurg tühi nii rahvast kui ka kaubast. Majas müüdi kapsast hinnaga 20 senti kilo ning kartulit viis ja pool eurot võrgutäis. Majast seest sai veel osta liha, nagu alati töötas seal Rõuge müügipunkt. Aga mis oli suletud, see oli suletud ja nii nägi ka tühje lette. Rahvast oli väga vähe, vaid kolm inimest.

Väljas haaras meid enda embusesse külm ilm. Sellele vaatamata müüsid paar meest auto pealt mett. Pooleliitrine purk maksis viis-kuus eurot – vastavalt sellele, kuidas kaubelda oskasid. Meel polnud viga midagi, ainult ostjaid nappis.

Rohkem toidukauba müüjaid väljas ei näinudki, ilm oli selleks ilmselt liiga külm. Peab ütlema ka seda, et Võrus on palgad väikesed ja palju töötuid, mistõttu on eriti kuu lõpus turult ostmist vähe.

Veel rippusid turul ja lehvisid tuule käes mõned riided, aga keegi isegi ei vaadanud neid. Sealsamas müüdi luudasid, mis läbi aegade ja häda on endistviisi ostetav kaup.

Turu servas asuvas liha- ja piimapoes oli kaupa küllalt, aga ostjaid polnud. Ehk tulid nad nii külma ilmaga hiljem poodi. Ei usu, et turu ainuke korralik pood on terve päeva jooksul tühi. Või mine sa tea, ehk on jõulud ja aastavahetus sinnagi oma jälje jätnud.

Liha oli poes keskeltläbi kolm ja pool eurot kilo. Oli neljakroonist ja pisut kallimat, aga oli ka kolmest eurost tunduvalt odavamat müüa. Küllap sai igaüks, mida soovis. Ka süldi kraami jätkus, rääkimata rasvast ja muust sellisest.

Suitsuliha oli küll ja küll ning ka suitsulihalõikeid. Hinnavalik keskeltläbi kuue euro ümber.
Nopri talu piimalett hiilgas oma kohupiimakreemide, või ning muu hea ja paremaga. Ka värske piim oli seal tavapäraselt olemas, kuid nagu naaberlettide ees, polnud ka seal ostjaid.

Neljapäevane turg on üldse väga närb ja eriti hommikul. Ega ilmaasjata öelda, et ostja ajab seal näpuga liha sees järge. Aga mis teha, kui ostjal on teises käes viimased niinimetatud veeringud. Laupäeval on turg kindlasti suurem – kui mitte palju, siis natuke ikka.