Laupäeval, 14. aprillil käsitles ajaleht kaugküttega seotud probleeme. Asjalik oli ülevaade Võru linna soojuse tootja mahamüümise kavaga seonduv. Linna soojusega varustamine toimub kolme katlakompleksi kaudu. Need on: kesklinna katlamaja kompleks, Võrukivi ja Laane katlamajad. Nende kolme hind kujundab solidaarselt linna kütteenergia megavatt-tunni hinna. See on momendil 61,43 eurot megavatt-tunni kohta. Kodulehe andmeil on tsentraalkütte (kaugkütte) torustikke 24 kilomeetrit, millest 8,3 kilomeetrit on kaasaegse soojustusega.

Võru linnas töötav Võru Soojus on eraõiguslik ettevõte, kus kõik ettevõtte aktsiad kuuluvad Võru linnale. Ettevõtet juhib nõukogu ja juhatus. Linn on hädas rahalise olukorraga. Linna küttesüsteem pandi küll müüki, aga soovitud hinnaga ostjaid ei olnud. Ikka soovitakse vähegi vastuvõetava hinnaga küttesüsteem ära müüa. Tarbijaile seletatakse, et see tehing tuleb kindlasti ära teha. Mis müügist saadud rahaga aga teha kavatsetakse? Saadud raha läheb küll linna heaks, kuid kui leitakse uus omanik, mis võib juhtuda kütteenergia hinnaga?

Uue omaniku kütteenergia kalkulatsioon hõlmab kindlasti katlamajade soojatootmisega seotud kulusid (küte, elektrienergia, tööjõukulud), aga ka tulukust või kasumit ja omanikutulu. Kasu või tulukus peab ju igal ettevõttel olema. See on vajalikuks puhvriks, mis võimaldab töö stabiilsena hoida. Uus omanik tahab kindlasti teatud ajaga tagasi saada ostukulud ja ostmiseks kulutatud rahalt ka teenida.

Linnaomandis olekuga peab linn saama ettevõtte omanikutulu ja tal on õigus otsustada, kas omanikutulu täielikult või osaliselt ära võtta või jätta see ettevõttele omaosaluseks või investeerimiseks.

Kuigi meie uue omaniku plaane ei tea, tuleb arvestada sellega, et ta meile, soojatarbijaile tasuta lõunaid ei korralda. Täpse hinnagu saab anda siis, kui pikema aja pärast soojusenergia hinna teada saame.  

„Kodukulud alla!” oli poliitiline sõnavaht, kodukulude samal tasemel hoidmine samuti. Kahjuks ei ole või ei taha linnavalitsuse ja -volikogu juhid endale ette kujutada, millise pudru nad soojusettevõtte müümisega linnaelanikele keedavad. Eelpool tõin välja prognoosi, et müügi tulemusena hakkab teatud ajast alates soojuse hind tõusma investeeritud raha tagasimakse suuruse võrra. Nii nagu pank annab laenu selleks, et teenida, teab ka investor või uus omanik, et saadud raha peab tulu teenima.

Korteriühistud teevad korterite soojapidavuse suurendamiseks mitmesuguseid renoveerimis- või rekonstrueerimistöid ja seda kas Kredexi toetusel, pangalaenuga või remondifondi rahade kogumise suurendamise teel. Ükskõik kuidas Võru linnavalitsus või -volikogu seletab soojusettevõtte vajalikkust või kasumlikkust, on see kahjulik korteriühistutele. Selles osas on maksevõimed viimasel piiril. See ei tähenda midagi, kui korteriühistus on suurema või suure maksevõimega korteriomanikke. Keegi ei anna aga oma raha ühistule, et toimiks solidaarsuse põhimõte. Suurema ja väiksema sissetulekuga korteriomanikud maksavad ruutmeetrilt remondifondi võrdselt – nii on see seadustega paika pandud.

Õpetlik on siinkohal meelde tuletada aktsiaseltsi Tallinna Vesi lugu. Vee-ettevõte erastati välisinvestorile oi, kui hästi ja kasulikult. Nüüd ei suudeta ohjeldada vee-ettevõtte tulu saamise ahnust. Ei aidanud ka konkurentsiamet. Võib-olla kohus suudab ohjeldada, kuid see lootus on õhkõrn. Tuleb arvestada ikka, et omaniku silmis peab kasutatud raha lisa teenima ja võimalikult palju. Kui tegemist on enam kui 200 kliendiga ja mõnel kliendil on üle 100 korteri, siis on see loomulikult kena teenimise võimalus, eriti siis, kuid kliendid on sundolukorras. Meil puudub ju võimalus lokaalseid katlamaju ehitada.

Väga halb on, kui juhtivatel kohtadel töötavad inimesed ei kujuta ette, milline on inimeste maksevõime. Kõik ei saa sissetulekut, mis ulatuks vähemalt keskmise netosissetulekuni, mis tagaks hädapärase elamise. Praegu on selge, et keegi ei suuda ohjeldada hinnatõuse ega pane sissetulekuid tõusma kasvõi ligilähedaselt hindade tõusuga.

Nii Võru linnavalitsus kui ka -volikogu oleksid võinud korraldada küsitluse ja uurida selle abil, kas tsentraalkütte (kaugkütte) kasutajad on nõus selle müümisega, kui müügisumma läheb linna rahaaukude lappimiseks ning tsentraalkütte kasutajad hakkavad kütteenergia hinnatõusude kaudu küttesüsteemi ostukulusid investorile tagasi maksma.

Hea oleks, kui mõni ajakirjanik teeks korraliku ülevaate, millised tegevused sunnivad linna soojusettevõtet ära müüma.