Meie teedel ja külades käib sõda. Jalakäijad ja jalgratturid sattuvad autode teele ning inimesed, nende kodud ja ka töökohad hävivad tules. Kui igale langenud palgasõdurile on ette nähtud riiklik kangelasmatus, siis süütult teel hukkunud ja tuleohvrid ei saa riigilt isegi mitte matusetoetust. Ometi on suured teed riigi omand, pool autokütuse hinnast maksud, haigekassat aga täidame-nuumame kõik. Esimene, mis ametnikke huvitab, on helkuri või suitsuanduri olemasolu ja alles siis võidakse jõuda õnnetuse tegeliku põhjuseni.

Teeolud on reeglina kehvad siis, kui õnnetusse satub operatiivsõiduk – ülejäänud juhtudel valis sohver lihtsalt vale kiiruse. Politseiteated on märkamatult muutunud politseipropagandaks, sest infot juhtumite kohta esitatakse äärmiselt valikuliselt. Televisiooni liikluskajastuses on lemmikuteks käerauad, näoli porri väänamine ja harrastusnäitlejaiks kehastunud matsakad politseitädid Lõvi-Lõrri rollis laste keskel.

Kui julged võõras linnas politseinikult teed küsida, lastakse sul reeglina alkomeetrisse puhuda ja teatatakse, et nemad ka teed ei tea. Samal ajal politsei justkui ootaks liiklusõnnetusi, sest miks muidu on lahtijäänud tagaturvavöö tunnistatud trahvimisväärseks, samal ajal kui helkurita jalakäija allaajamine pole kõneväärt patt? Esmane on koguda trahve – selleks lisandub kiiruskaameraid ja kiiruse mõõtmist eravärvides autodest.

Meie presidendihärral oleks aeg õppida Obamalt ning Afganistanist osa meie raha eest siseturvalisust tagavast 360 noorest mehest ja kallist soomustehnikast tagasi koju tuua ning siinne siseturvalisus tõsiselt käsile võtta. Kolm helkurit ja viis telereklaami ei asenda lumesahka ning ka tosinast suitsuandurist jääb väheks, kui päästjad tulevad 50 versta tagant mööda lumekördist teed. Eesti Vabariik oma maksudega kehtib territoriaalselt ja mitte elanike tihedust arvestades – mis sellest, et meil siin Võrumaal on idanaabriga juba 20 aastat riigipiiri asemel vaid kontrolljoon.