Alates 1. jaanuarist 2020 peavad kõik ametlikud tõlked nii eesti keelest võõrkeelde kui võõrkeelest eesti keelde olema teinud ainult vandetõlgid.

„Vandetõlgi institutsioon on loodud vajaduse tõttu kindlustada õigustõlke kõrge kvaliteet ja ennetada probleeme. Notar, kes kinnitab tõlkija allkirja õigust, peab veenduma, et tõlk, kelle allkirja ta kinnitab, on pädev. Siiski ei kontrolli notar tõlkija allkirja õigust kinnitades tõlke sisu ja kvaliteeti ega võta selle eest vastutust,“ selgitas justiitshalduspoliitika asekantsler Viljar Peep.

„Vandetõlgi jaoks on aga dokumendi tõlke õigsuse kinnitamine peamine ametitegevus. See tähendab täieliku vastutuse võtmist tõlke usaldusväärsuse, kvaliteedi ja vastavuse eest originaaldokumendile,“ lisas Peep.

Vandetõlgi seadus jõustus juba 1. jaanuaril 2014 ehk kuus aastat tagasi. 2015. aastast algas üleminekuperiood, mis kestab 2020. aasta saabumiseni. Alates 2015. aastast anti vandetõlkidele ametlike tõlgete tegemise ainupädevus eesti keelest võõrkeelde. Kehtiva seaduse järgi saavad tõlkida eesti keelest võõrkeelde dokumente, mille tõlge peab välisriigi õigusakti järgi olema ametlik või kinnitatud, üksnes vandetõlgid. Võõrkeelest eesti keelde võib tõlge olla kas vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud.  

2020. aastast läheb vandetõlkidele lõplikult üle kogu ametlike tõlgete tegemise pädevus.

Lisaks Eesti vandetõlgi tõlkele on Eesti ametiasutused kohustatud aktsepteerima ka dokumendi tõlke kinnitust, mille on teinud välisriigi vandetõlk, notar või muu vastava pädevusega ametiisik. Kui Eesti ametiasutusele on tarvis esitada võõrkeelsed dokumendid koos tõlkega, kuid vastava tõlkesuuna vandetõlki Eestis ei ole, tuleb dokumendi tõlge kinnitada välisriigi pädeval ametiisikul, selle puudumisel tuleb dokument tõlkida enne eesti keelde tõlkimist enam kasutatavasse võõrkeelde, näiteks inglise keelde.

Hetkel tegutseb 96 vandetõlki 16 keeles: inglise, vene, soome, saksa, rootsi, prantsuse, hispaania, itaalia, portugali, taani, norra, hollandi, läti, leedu, ukraina ja poola keeles.

Kõikide vandetõlkide kontaktandmed on leitavad keelte kaupa justiitsministeeriumi kodulehelt.

Keskkonnaminister Rene Kokk muutis jõulude eel määrust, millega korrigeeriti seitsme must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaiga piire ja moodustati vanade baasil 28 uut püsielupaika.

Kaitstavate alade kogupindala suureneb1239 ha. Mõlemad linnuliigid on looduskaitseseaduse kohaselt I kategooria  kaitsealused liigid, kelle elupaigad peavad olema 100% ulatuses kaitstud.  Eestis pesitseb hinnanguliselt vaid 40–60 paari must-toonekurgi ja 5–10 paari suur-konnakotkaid.

Lisaks muudetakse osaliselt ka kehtivat kaitsekorda, muuhulgas täpsustustuvad tegevused nende liikide elutingimuste säilimiseks ja elupaikade kujundamiseks. Püsielupaikade kaitsekorra eesmärk on must-toonekure ja suur-konnakotka pesade kaitse ning pesitsusaegse rahu tagamine, selleks kehtestatakse määrusega piirangud majandustegevusele ning loodusvarade kasutusele. Praegune kord, kus looduskaitseseaduse alusel tekib automaatne 250 m raadiusega püsielupaik (PEP), ei taga pikema aja vältel piisava suurusega elupaiga säilimist ja häirimatust pesitsusajal. Lisaks võib ringikujuline PEP hõlmata ka metsaeraldisi või lagealasid, mis on sobimatud must-toonekurele ja suur-konnakotkale, tekitades põhjendamatuid piiranguid. Seetõttu on oluline püsielupaikade piiritlemine lähtuvalt looduslikest oludest ja vajalik nende kindlaksmääramine keskkonnaministri määrusega.

Must-toonekurg on häirimise suhtes tundlik ja inimpelglik liik, kes eelistab elupaigana vanu, soodsate toitumispaikadega, looduslike metsaojadega mitmekesiseid metsamassiive ning väldib pesitsemist inimasustuste ja metsaservade lähedal.

Suur-konnakotkad pesitsevad siseveekogude lähedal, Eestis on teadaolevad pesitsusterritooriumid koondunud suuremate lamminiitudega ümbritsetud jõgede äärde. Lind  ehitab pesa soisesse metsa, eelistades madalsoo- ja lodumetsi.

Nii must-toonekurge kui suur-konnakotkast ohustab pesitsemiseks sobivate vanade metsade killustumine, nende pindala ja mitmekesisuse vähenemine, aga ka sobivate toitumisalade kadumine.

Määruse täiendamine tagab must-toonekure ja suur-konnakotka kõikide hetkel Eestis teadolevate elupaikade tõhusa kaitse piisavas ulatuses.