Tänapäevased nutitelefonid suudavad pea kõike, sest iga toimingu jaoks on olemas oma mobiilirakendus. Mängud, vöötkoodiskännerid, videokõned, ilmaennustus, transport, fototöötlus, keeleõpe – katmata valdkondi leidub väga vähe. Ühtlasi on tähelepanuväärne, et suurem osa nendest põnevatest rakendustest on tasuta. See peaks panema meid mõtlema, kuidas arendaja suudab neid üldse rahastada.

Tele2 tootedirektori Katrin Aroni sõnul ei ole mingi saladus, et reklaamil on tasuta rakendustes suur osa, kuigi mõned arendajad pakuvad ka reklaamivabu tasulisi versioone.

„Tekib küsimus, kuidas on lugu rakendustega, mis reklaami ei kasuta. Sel juhul on rahavoog varjatud ja hõlmab suure tõenäosusega isikuandmete müüki,“ rääkis Aron, kelle sõnul on ka isikuandmete müük seotud reklaamiga ja alati ei ole tegu tavalise hüpikreklaamiga.

„Nimi, telefoninumber ja aadress koos on ettevõtete jaoks väga väärtuslikud, sest osa neist on valmis suure andmehulga eest tohutuid summasid välja käima. Kui kasutaja profiil on moodustunud pikema aja jooksul, sisaldades otsingupäringuid Google’is, oste Amazonist ja broneeringuid reisisaitidel, on nutikate algoritmide abil võimalik inimese tegevust ennustada ja talle sobivat reklaami näidata. Seda tüüpi reklaam on väga edukas,“ selgitas Aron.

„Muidugi tekib küsimus, kuidas üldse selliseid isikustatud andmeid kogutakse. Kui jutt on nutitelefonidest, siis ei kogu ettevõtted andmeid ebaseaduslike vahenditega, näiteks häkkimise või pahavara abil. Tegelikult anname ise rakenduse arendajatele loa meie isikuandmetele juurde pääseda,“ lisas Aron.

Loe, kuidas inimesed tasuta äppidega oma isikuandmetele juurdepääsu võimaldavad.

• Installimisõigus

Kui minna Google Play või Apple Store’i rakenduste poodi ja mõni rakendus alla laadida, siis küsib äpp nii nutiseadmele kui ka andmete ligipääsule õigusi. Enne ei saa rakendust isegi installida. Näiteks kui laadida alla fotorakendus, tuleb lubada sellel oma kaamerat kasutada. Sama kehtib satelliitnavigatsioonirakenduste kohta, mis vajavad juurdepääsu nutiseadme GPS-i signaalile. Aga mis siis, kui laadida alla äratuskellarakendus, mis küsib luba saada juurdepääs fotodele, kaamerale ja mikrofonile? Kas on loogiline, et tasuta mängurakendus tahab juurdepääsu tekstidele ja kontaktiloendile? See peaks olema hoiatussignaal, mis annab märku, et allalaetav rakendus kasutab isikuandmeid, mis ei ole funktsiooni seisukohast üldse vajalikud. Nende õigustega saab rakenduse välja töötanud ettevõte saata need andmed rakenduse töötamise ajal oma serveritesse. Sellisel juhul tuleb sätted ja tingimused üle vaadata, enamasti võib sealt leida sellekohase väite.

Euroopa Majandusuuringute Keskus uuris Google Play rakenduste poest alla laetud faile. Uuringust selgus, et 136 rakendusest pooli sai installida ainult pärast seda, kui telefoni omanik on lubanud juurdepääsu tundlikule teabele. 14 äppi olid problemaatilised eraelu ja isikuandmete kaitse seisukohast.

• Pääsuõiguste selgitus

Mitmesugused rakendused nõuavad pääsuõigusi, aga millised tagajärjed on sellel igapäevaelus? Siin on välja toodud rakenduste kõige levinumad isikuandmete taotlused ja nende tähendused.

Telefon. Selle õigusega saavad rakendused helistada ja kõnesid vastu võtta. Mõne rakenduse puhul, nagu Skype, on see arusaadav. Aga kui sellist juurdepääsu küsib rakendus, millel ei ole telefonikõnedega mingit pistmist, peaks see muutma ettevaatlikuks.

SMS. See võimaldab rakendusel saata tekstsõnumeid. Pahatahtlikud rakendused võivad SMS-i kaudu tellimusi teha ja telefoniarveid suurendada. See õigus, nagu ka juurdepääs telefonile, tuleks anda rakendusele ainult sel juhul, kui äpp ja selle allikas on tõesti usaldusväärsed.

Fotod, meediumid, mälukaart. Kui anda rakendusele need õigused, pääseb see juurde seadme mälule ja saab andmeid lugeda, muuta ning kustutada. See on vajalik pilvtalletuse või failide ühiskasutuse rakendustele, nagu Google Drive või Evernote, aga üldiselt küsivad paljud rakendused seda õigust selleks, et telefoni seadeid enda tarbeks salvestada. Internetipääs on samuti vajalik vaid veebi või pilvtalletusruumi failide üleslaadimiseks, mitte teiste rakenduste jaoks.

Kontaktid. See lubab rakendusel pääseda juurde seadmesse salvestatud kontaktandmetele. Sellised rakendused, nagu WhatsApp või Skype, aadressiraamatud ja sotsiaalmeediavõrgustikud vajavad seda juurdepääsu, aga muude rakenduste jaoks on see üldjuhul tarbetu.

Seadme ja rakenduste ajalugu. Selle õiguse abil saab rakendus reaalajas jälgida nutitelefoni kasutustoiminguid. See võib-olla vajalik, et programmiviga ja veateateid arendajatele saata.

Asukoht. Sellised navigeerimis- ja asukohapõhised rakendused, nagu Google Maps ning Uber vajavad oma teenuste osutamiseks juurdepääsu teie GPS-i asukohale. Saadetud andmetest saab moodustada liikumisprofiile, mis näitavad täpselt, kus te konkreetsel hetkel olete olnud. Kui järele mõelda, teeb see veidi kõhedaks. Kindlasti ei vaja asukohaluba kõik rakendused.

Identiteet. See võimaldab rakendustel tuvastada, millised kasutajakontod on seadmes olemas ja kuidas need on ühendatud. Selle õigusega rakendustel on lubatud lugeda ja muuta inimese kontaktikaarti, mis tavaliselt hõlmab telefoninumbrit ja pilti.

Kaamera, mikrofon. Ehkki see on nõutav enamiku sotsiaalmeediarakenduste, näiteks Snapchati ja Instagrami puhul, ei ole see kindlasti vajalik kõigi rakenduste puhul. Tuleks kindlasti järele mõelda, mida installida – kahjurrakendused võivad kasutada neid õigusi, et salaja luurata.

„Väga tähtis on lugeda enne rakenduse installimist, milliseid volitusi ja õigusi täpselt küsitakse. Kui need tunduvad ülemäärastena, tuleks valida muu rakendus. Pärast installimist saab installitud rakenduste küsitud õigusi vaadata rakenduste haldurist, näiteks kui kasutate WhatsAppi, siis vaadake selle pikka õiguste loendit,“ ütles Aron.

Ta lisas, et igal juhul tasub olla ettevaatlik ja jälgida, et rakendus pärineks ametlikust rakenduste poest, nagu Google Play või iTunes.

Viimane täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring näitab, et 35-55-aastastest ei kasuta juhusuhetes mitte kunagi kondoomi üle poolte naistest ja üle kolmandiku meestest. Juhuvahekorras on olnud eelnimetatud vanusgrupist viiendik meestest ja iga kaheksas naine.

HIV-juhtude hulk on Eestis taas tõusuteel: 1. augusti seisuga oli Eestis diagnoositud HIV 151 inimesel, mis on ligi 25 protsenti enam kui eelmisel aastal samal ajal. Üle poolte (56%) uutest sel aastal diagnoositud juhtudest on 35-aastased ja vanemad. Hinnanguliselt on Eestis kuni 2000 HIV-iga inimest, kes ei ole sellest ise teadlikud.

„Uue püsi- või juhusuhte puhul on kondoom ainus vahend, mis kaitseb seksuaalsel teel levivate infektsioonide, sealhulgas HIVi eest. Selle kasutamisest ei tohiks loobuda enne, kui mõlemad partnerid on end HIVi ja teiste seksuaalsel teel levivate infektsioonide suhtes testinud,“ ütles TAI tervise edendamise osakonna juhataja Tiia Pertel. „Lisaks – kui inimesel on mitmeid partnereid, tuleks end testida iga kuue kuu tagant ja pärast iga uut partnerit. Soovitatav on kasutada „topeltkaitset“ ehk kondoomi ja tõhusat rasestumisvastast vahendit, mis annab kindlustunde nii soovimatu raseduse kui ka erinevate seksuaalsel teel levivate infektsioonide vältimiseks.“

Paljud seksuaalsel teel levivad infektsioonid, sh HIV ei pruugi pikka aega nähtavaid haigusnähte tekitada. Inimese välimuse põhjal ei ole võimalik viiruse olemasolu hinnata ja ka inimene ise ei pruugi olla oma nakatumisest teadlik. Ainus viis kindel olla on teha HIV ja teiste seksuaalsel teel levivate infektsioonide testid.

Selle aasta algusest on HIV testi võimalik teha piiramatu arv kordi ja tasuta perearsti juures, endiselt ka HIV nõustamise ja testimiskabinettides, seksuaaltervise- ja meestekliinikutes, naistearstide ja muude eriarstide juures. Nüüdsest on HIV-kiirtesti võimalik teha ka kodus, apteegis müüdav test annab 99,7% täpse tulemuse 15 minutiga. Positiivse vastuse korral tuleb pöörduda oma perearsti poole või HIV nõustamiskabinetti.

Veebilehelt www.hiv.ee leiab kasulikku teavet, kuidas kondoomi kasutamise teemadel partneriga suhelda. Uuringud kinnitavad, et paarid, kes räägivad turvaseksist, kasutavad tõenäolisemalt ka kondoomi. Suuremat rahuldust pakkuvale suhtele ning turvalisemale seksuaalkäitumisele aitab kaasa, kui inimesed suudavad omavahel avatult seksist rääkida.

Kui kuni 35-aastaste meeste seas kasutavad juhusuhetes kondoomi veidi enam kui pooled, siis 35-44-aastastest kasutas juhupartneriga viimase 12 kuu jooksul alati kondoomi 35% ja ning 45-54-aastastest vaid 19%. Naiste seas on näitajad veelgi madalamad - 35-44-aastastest kasutas juhupartneriga viimase 12 kuu jooksul alati kondoomi 28% ja ning 45-54-aastastest vaid 7%. Mitte kunagi ei kasuta juhusuhetes kondoomi nendes vanusegruppides meeste seas vastavalt 35% ja 44% ning naiste seas 51% ja 68%. 

Eesti on Euroopa Liidu riikide seas jätkuvalt esikohal HIV-levimuse ja uute HIV-juhtude osakaalu poolest elanikkonnas.

Terviseameti andmetel diagnoositi 2016. aastal 229 uut HIVi juhtu, neist 49% juhtudest oli HIVi levikuteedeks seksuaalvahekord, 12% juhtudest narkootiliste ainete süstimine, 4% homoseksuaalne levik, 35% teadmata. Tänavu 1. augusti seisuga oli Eestis diagnoositud HIV 151 inimesel. Üle poolte (56%) uutest sel aastal diagnoositud juhtudest on 35-aastased ja vanemad.