Euroopa Komisjon kinnitas uue tsoneerimise otsuse, mis leevendab seakatku tõttu kehtestatud kauplemispiiranguid Lõuna-Eestis. Oktoobri alguses heaks kiidetud tsoneerimise eelnõu jõustumisega arvatakse seni kolmandas tsoonis asunud Võru ja Valga maakonnad ning suur osa Viljandi- ja Tartumaa valdadest teise tsooni.

"Otsus loob taas võimaluse Lõuna-Eesti farmidel nii sealiha kui elussigade paremaks turustamiseks. Kuna viimasest kodusigade haiguspuhangust selles piirkonnas oli möödunud enam kui aasta, oli meil võimalus taotleda komisjonilt kolmanda tsooni piirangute eemaldamist, mis nüüd ka kinnituse sai," ütles Veterinaar- ja Toiduameti loomatervishoiubüroo juhataja Ainike Nõmmisto.

Otsusega arvatakse II tsooni kogu Valgamaa ja Võrumaa, Viljandimaalt Viljandi, Tarvastu ja Suure-Jaani vallad ning Võhma linn, Tartumaalt Konguta, Rõngu, Rannu, Tähtvere, Puhja, Ülenurme, Nõo vallad, osa Tartu vallast ja Elva linn, mis asusid seni täielikult või osaliselt III tsoonis.

Kehtima jäävad piirangud metssealiha ja sellest valmistatud toodetega kauplemisel. II tsoonist pärinevate metssigade liha ja -toodete turustamine on lubatud vaid Eesti II-III tsooni piires.

2015. aasta lõpul Euroopa Komisjoni seatud tsoneerimise põhimõtted võimaldavad lugeda III tsooni kuuluva ala II tsooniks peale 12 kuu möödumist viimasest kodusigade haiguspuhangust ning II tsooni muuta I tsooniks 12 kuud peale viimast seakatku diagnoosi metssigade hulgas.

Inimestele sigade Aafrika katk ohtu ei kujuta, kuid võib põhjustada ulatuslikku majanduslikku kahju nii seakasvatussektorile kui jahimajandusele. Iga loomapidaja peab järgima kehtestatud bioohutusnõudeid, et oma loomi taudi eest kaitsta.

Sigade Aafrika katku puudutav teave on koondatud veebilehele www.seakatk.ee

Uut piirangutsoonide kaarti saab näha siit:

Politseil õnnestus eelmisel nädalavahetusel Tartus hulkuma läinud Anželika ja Maria elusa ning tervena üles leida – ja seda üsnagi kristliku noortekodu lähedalt, kuhu tagasi pöördumisest nad hoidunud olid.

Reede pärastlõunal meedias avaldatud teate peale laekus politseile küll mitmeid vihjeid tüdrukute asukoha kohta, kuid kahjuks ei toonud inimeste edastatud info tulemust, teatas Lõuna prefektuur. Politseipatrullid jätkasid Tartu tänavate läbikammimist ning 13-aastase Maria ja 15-aastase Anželika võimalike peatumispaikade kohta koguti infot edasi.

Hilisõhtul teatas Tartus Era tänavas asuva noortekodu juhataja, et tüdrukuid võidi märgata sealsamas Karlova linnaosas ning piirkonda sõitsid kontrollima noorsoo- ja patrullpolitseinikud. Õige pea märgatigi Sõbra tänava pargis kolme noort, kellest kaks olid otsitud tüdrukud. Mõlema tüdrukuga oli kõik korras.

Tartu politseijaoskonna noorsoopolitseinik Greten Sööl sõnas, et taoliste juhtumite puhul tegutseb politsei esimese sammuna selle nimel, et laste asukoht igasuguse ohu välistamiseks võimalikult kiiresti välja selgitada.

"Selleks kontrollitakse erinevaid kohti, suheldakse tutvusringkonnaga, jälgitakse virtuaalseid kanaleid ning tehakse muid toiminguid. Kui laps on leitud, püütakse jõuda probleemi juurteni politsei, kohaliku omavalitsuse, sotsiaaltöötajate, kooli, perekonna ja teiste partnerite ühises koostöös," ütles Sööl.

Anželika ja Maria lahkusid eelmise pühapäeva õhtul Tartu kristlikust noortekodust teadmata suunas. Tütarlapsed võisid ringi liikuda kõikjal Tartus ning politseil oli alust arvata, et nad võisid aega veeta ka mahajäetud majades. Anželika ja Maria olid varemgi omavoliliselt noortekodust lahkunud, kuid nii pikaks ajaks pole nad varem kadunuks jäänud.

Keskkonnaministeerium saatis justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks uuendatud pakendiseaduse muudatuse, mille järgi ei tohi alates 2019. aasta jaanuarist nii õhukesi kui ka eriti õhukesi kilekotte tasuta anda. 

„Võrreldes eelmise, kooskõlastusringi läbinud versiooniga, on eelnõust välja jäetud plastkandekottidele miinimumhinna kehtestamine, kuna seda peeti liigseks sekkumiseks turumajanduse toimimise reeglitesse. Tore, ei sekku liigselt ja selle asemel sõnastasime põhimõtte, et õhukesi ja eriti õhukesi plastkandekotte ei või tasuta anda,“ selgitas keskkonnaminister Marko Pomerants ja täpsustas, et hügieeni otstarbel ja lahtise kauba pakendamiseks mõeldud kilekotte see ei puuduta.

Kauplustel tuleb tarbijale hakata pakkuma õhukestele plastkandekottidele ka alternatiivseid võimalusi. 

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv, mis pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõuga Eesti õigusesse üle võetakse, seab kilekottide tarbimise vähendamiseks sihtarvud: 2019. aasta 31. detsembriks peab tarbimine olema alla 90 ning 2025. aasta 31. detsembriks alla 40 õhukese plastkandekoti inimese kohta aastas.

2015. aastal läbi viidud uuringu andmetel kasutab Eesti elanik aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti - õhemad kui 50 mikronit - ja neist 160 on eriti õhukesed plastkandekotid  ehk õhemad kui 15 mikronit. 

Pomerants sõnas, et tunnustab kõiki neid, kes on juba vabatahtlikult kas kassade lõpust kilekotirullid ära korjanud või kilekotid sootuks näiteks paberkottide vastu vahetanud. „Eelnõule tulnud vastukaja asjus tahaks ühe asja veel ära klaarida. Nii mõnigi leidis, et Eestis läheb kilekott nagunii Irus ahju ja sellega oleks justkui asi korras. Unustatakse aga ära, et tegu on väärtusliku materjaliga, mida on ahju ajamise asemel hoopis targem kokku koguda, töödelda ja sellest uued tooted teha ehk me räägime 21. sajandil siiski ressursside mõistlikust kasutamisest. Muidugi on jäätmetest energia saamine parem kui nende lihtsalt prügimägedesse kuhjamine, aga eelkõige tuleb kogu väärtuslik materjal uuesti ära kasutada,“ märkis Pomerants. 

Eelnõuga lisatakse seadusesse ka soovitus vältida oksüdantide toimel lagunevate plastkandekottide müümist, kuna tarbijad peavad neid sageli biolagunevateks kottideks, mida need aga ei ole. Sellised kilekotid ei lagune kompostimise käigus lõplikult vaid üksnes väikesteks tükkideks, mis võivad sattuda loomade ja lindude toidulauale ning põhjustada nende surma. 

Selleks, et plastkandekottide tarbimise ja tarbimise vähendamise eesmärkide täitmise kohta andmeid saada, lisatakse eelnõuga müügikohtadele nende üle arvestuse pidamise kohustus. 

Aruandekohustus rakendub müügikohtadele, mille pindala on suurem kui 100 ruutmeetrit. Keskkonnaministeeriumile teadaolevalt oli 2015. aastal alla 100-ruutmeetrise pindalaga müügikohti ligikaudu 780, mis moodustab üldisest müügikohtade arvust ligikaudu 28 protsenti.

Varem pensioniea 2040. aastaks 70 eluaastani tõsta soovinud sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna soovib nüüd, et alates 2027. aastast oleks riiklik vanaduspensioniiga seotud oodatava elueaga, nii tõuseks pensioniiga palju aeglasemalt kui esialgne plaan ette nägi.

Ehkki täpne pensioniiga sõltubki oodatavast pensionieast, prognoosib Tsahkna, et näiteks aastal 2027 võiks pensioniiga olla 65 aastat ja 1 kuu, 2037. aastal 66 aastat, 2047. aastal 67 aastat ja 2057. aastal 68 aastat ja neli kuud, selgub Tsahkna esitatud kabinetinõupidamise memorandumist.

Varem on Tsahkna olnud seisukohal, et rakendada tuleks hoopis alternatiivset varianti, mille järgi oleks iga aastaks 2040 tõusnud 70 eluaastani ning sealt edasi oodatava elueaga samas tempos. Meelemuutuse ajendeid minister memorandumis ei esita.

Lisaks uuele pensioniea korrale soovib sotsiaalkaitseminister ka muuta pensioniea ja pensioni väljavõtmise paindlikumaks, tagades samal ajal selle, et olenemata pensionilemineku ajast või sellest, kui suur osa pensionist korraga välja võetakse, on kogu inimese saadav pensionivara ühesuurune ehk ka riigi finantsiline kohustus ei suurene.

"Paindliku pensioniea korral saab inimene ise valida endale sobiva pensionilemineku aja. Vältimaks ühiskondlikult mitteoptimaalset pensionileminekut tasub kaaluda piirangute seadmist minimaalsele staažinõudele, pensioni suurusele ja/või pensionieale," märkis Tsahkna.

Nii pakub sotsiaalkaitseminister välja, et staažinõue võiks olla näiteks 30 aastat. Alternatiivina võiks liiga varajast pensionileminekut ohjata pensioni suuruse nõudega, nii et paindlikku pensioniiga saab kasutada siis, kui saadav sissetulek on piisav. Kolmas võimalus oleks kehtestada minimaalne pensioniiga või ajavahemik enne pensioniiga, mille jooksul saab varem pensionile minna.

Olulise muudatusena soovib Tsahkna ka, et pensionite arvestamisel asendataks tulevikus kindlustusosa staažiosaga, nii et pensionid ei sõltuks tulevikus enam otseselt saadavast palgast. Minister on seda varem põhjendanud asjaoluga, et vastasel juhul kanduvad üle praegused palgaerinevused, sealhulgas ka sooline palgalõhe ja üldine ebavõrdsus. Praegusi pensionäre see plaan ei puuduta.

Teiste muudatuste tõttu plaanib sotsiaalkaitseminister muuta ka pensioniindeksi metoodikat, nii et alates 2023. aastast, mil pensionikindlustuse eelarve tema hinnangul tasakaalu jõuaks, oleks see seotud täielikult vaid sotsiaalmaksu pensioniosa kasvu ja pensionäride arvu muutusega.

Esialgsete plaanide kohaselt arutaks valitsuskabinet Tsahkna plaane juba neljapäeval. Kui need valitsuse liikmete toetuse leiavad, siis sooviks sotsiaalkaitseminister, et sotsiaalministeerium ja rahandusministeerium töötaksid vastava eelnõu väljatöötamiskavatsuse välja järgmise aasta esimeses kvartalis, nii et valitsus saaks eelnõud arutada juba teises kvartalis.