Keskkonnainspektsioon tuletab puhkusehooaja kõrgajal meelde, et kalapüügiõiguse eest tuleb eelnevalt maksta ning tasuta võib harrastada vaid lihtkäsiõngega püüki.

Keskkonnainspektsiooni kõneisiku Leili Tuule sõnul tuleb harrastuspüügiõiguse eest tasuda teatud summa olenevalt sellest, kui pikaks perioodiks püügiõigust soetada tahetakse. "Tegemist ei ole suurte summadega, näiteks ühepäevane harrastuspüügiõigus maksab üks euro, nädalase püügiõiguse eest tuleb tasuda kolm eurot," selgitas Tuul.

Harrastuspüügi eest tasumine on muutunud väga lihtsaks - seda saab teha mobiiltelefoniga kasvõi veekogu ääres, kuid see peab olema tehtud vähemalt kaks tundi enne püügile asumist. Harrastuspüügiõiguse eest ei ole vaja tasuda õpilastel, pensionäridel ega puuetega inimestel.

Inspektor saab püügiõiguse eest tasumist kohe veekogu ääres kontrollida. Teatud kohtades, näiteks lõhejõed, kaitsealad ja nii edasi on aga kalapüügiks nõutav kalastuskaart ning seal ülekandest ei piisa, ütles Tuul.

Nakkevõrkudega püügiks on samuti vaja eraldi luba ning lisaks tuleb järgida püüniste silmasuuruse, tähistamise ja paigutamise nõudeid

Kui püütakse lihtkäsiõngega, siis selleks mingit luba vaja ei ole. Lihtkäsiõng koosneb ridvast, õngenöörist, mille pikkus ei tohi ületada ridva 1,5-kordset pikkust, ja üheharulisest konksust.

Kalastama minnes tuleb kindlasti arvestada ka lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikidele kehtestatud alammõõtudega. "Oluline on teada, et kalapüügi üldised nõuded on kirjas kalapüügiseaduses, täpsema ülevaate piirangutest saab kalapüügieeskirjast. Infot maksevõimaluste kohta saab Keskkonnaministeeriumi kodulehelt www.envir.ee.," lisas Tuul.

Puhkuste hooaega silmas pidades on keskkonnainspektsioon võtnud siseveekogud suurema tähelepanu alla. Näiteks neljapäeval eemaldasid inspektorid Pärnumaal Tõhela järvest üheksa ilma nõutava tähistuse ja märgistuseta nakkevõrku.

Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu kahtleb Eesti ja Venemaa uues piirilepingus ning kutsub reedel Eesti valitsusele, presidendile ja riigikogu liikmetele saadetud pöördumises lepingu sisu üksikasju avalikustama ja lepingu sisu tutvustama.

"Leiame, et piirilepingu sõlmimisel ja võimalikul ratifitseerimsel riigkogus tuleb esmalt lähtuda Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest. Eesti rahvale ei ole tutvustatud praktilisi küsimusi, kuidas võiks piirileping mõjutada näiteks veeresursside kasutamist, hüdrotehnilisi rajatisi ja piiriületamisega seotud probleeme. Loota, et need küsimused on peale piirilepingu allakirjutamist võimalik lahendada Eesti heaolu silmas pidades on küsitav, kui mitte võimatu, arvestades Venemaa käitumist minevikus ning tema hoiakuga ka tänapäeval," seisab pöördumises.

Kesknõukogu väljendas kartust,k et uue piirilepinguga on valitsus palju ära andnud ning pole midagi vastu küsinud, nagu 1918. aastal väljakuulutatud Eesti juriidilist kehtivust, võõrriigi aggressioni ja okupatsiooni tunnustamist, kultuurivarasid ning kompensatsiooni Eesti territooriumi ja eraisikute omandi kaotamise eest.

"Teame, et riigikogu poolt ratifiseeritud piirilepingust taganemine on peaaegu võimatu. Sellepärast Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, esindades eestlaste keskorganisatsioone riikides väljaspool Eestit, soovitab tungivalt valitsuse poolt heakskiidetud piirilepingu paremat ja laiemat tutvustamist ning selgitamist rahvale enne selle allkirjastamist ja ratifitseerimist," seisab pöördumises. "Uus piirileping Venemaaga pole ainult paari võimuerakonna, mõne riigikogu liikme või ministeeriumi ainupädevus. Kuna Eesti-Venemaa piirileping ja merealade piiritlemise leping saavad otseselt mõjutama sadade tuhandete eestimaalastele eluolu järgmiste aastakümnete jooksul, soovime, et tänane Eesti valitsus annaks kõikidele Eesti kodanikele üle kogu maailma võimaluse arutelust osa võtta, oma sõna sekka öelda ja antud küsimuses seisukohta avaldada."

Eesti ja Venemaa vahetavad piirileppe jõustumisel piirijoone korrigeerimisel 128,6 hektarit maad, mõlemad pooled vahetavad piiriäärseid maatükke võrdses ulatuses. Piirileppe jõustumisel korrigeerivad pooled piirijoont, et see kulgeks looduses loogilisemalt.

Piirijoone kulgemises leppisid Eesti ja Venemaa kokku juba 2005. aastal allkirjastatud piirilepetes. Kõik kokkulepped, mis tehti seoses piirijoonega kulgemisega 2005. aastaks, jäävad ka uute lepingute allakirjutamisel piiri kulgemise aluseks, ütles välisministeeriumi pressiesindaja BNS-ile.

Venemaaga saavutatud kokkuleppe järgi saab Eesti näiteks Võrumaal kulgeva piiri ääres Venemaalt 8,4 hektarit Valgemetsa talu maad. Põlvamaal kulgeva piiri ääres saab Eesti Venemaa käest Perdaku külas ühe hektari, Lutepää ja Sesniiku vahel Saatse saapana tuntud maa-alal 115,5 hektarit ning Lutepää lähedal 2,6 hektarit maad.

Venemaa saab Eesti käest näiteks Võrumaal kulgeva piiri ääres Marinova metsas 68,9 hektarit, Jemeljanova külas 12 hektarit, Lazareva lubjakivikarjääris 3,4 hektarit ning Ulanovo külas 1,8 hektarit maad. Põlvamaal kulgeva piiri ääres saab Venemaa Eestilt Grabilovo soos 33,9 hektarit ja Mustjõe juures 5,5 hektarit maad.

Väiksemaid maatükke vahetavad riigid ka mujal.

Valitsus kiitis mais heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingute eelnõu. Otsust tehes tugines valitsus õiguskantsleri seisukohale, et piirilepete sõlmimine on kooskõlas põhiseadusega ega mõjuta Eesti riiklikku õiguslikku järjepidevust. Piirilepete sõlmimisele avaldas oma toetust 14. mail ka riigikogu väliskomisjon.

Lepingutele kirjutab alla välisminister ning lepingud tuleb pärast allkirjastamist Eesti ja Venemaa parlamendis ratifitseerida. Lepingud jõustuvad 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Eesti ja Venemaa on alates eelmise aasta sügisest pidanud piirileppe sõlmimise teemal kolm konsultatsiooni. Piirilepingu projektis on sees nii Eesti kui ka Venemaa soovitud klauslid. Leppe projekti järgi kinnitavad pooled, et piirileping reguleerib ainult riigipiiri puudutavaid küsimusi. Samuti kinnitavad pooled, et neil pole vastastikku territoriaalseid nõudmisi.

Riigikogu väliskomisjon koos kõigi riigikogu saadikutega otsustas mullu oktoobri alguses teha valitsusele ettepaneku alustada Venemaaga konsultatsioone, et leida võimalusi piirilepete sõlmimiseks. Ettepanek põhineb teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Eesti välisminister Urmas Paet ja tema Venemaa kolleeg Sergei Lavrov allkirjastasid Eesti ja Venemaa piirilepped 18. mail 2005 Moskvas. Üks lepe sätestas Eesti ja Venemaa vahelise mere- ja teine maismaapiiri. Riigikogu ratifitseeris Eesti ja Venemaa piirilepped 2005. aasta 20. juunil 78 poolt- ja nelja vastuhäälega.

Viie fraktsiooni ettepanekul lisas riigikogu seadusele preambuli, mille kohaselt pidas Eesti parlament lepet ratifitseerides silmas, et piirileping muudab kooskõlas põhiseaduse 122. artikliga osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut ega määra piirilepinguga mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist.

2005. aasta juuni lõpus teatas Venemaa, et võtab oma allkirja Eestiga sõlmitud piirilepetelt tagasi. Vene ametiisikute sõnul võimaldab riigikogus piirilepetele lisatud preambul esitada Venemaale tulevikus territoriaalseid nõudmisi. Eesti on seda väidet korduvalt tõrjunud.

Eesti vallavanematest ja linnapeadest saab kõige kõrgemat töötasu Tallinna linnapea Edgar Savisaar.

Riigi Teatajas avaldatud omavalitsusjuhtide majanduslike huvide deklaratsioonidest selgub, et Eesti omavalitsusjuhtidest saab kõige kõrgemat palka Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kelle töötasu on 3286 eurot.

Viimsi vallavanema Haldo Oravase töötasu on 3260 eurot, Tartu linnapea Urmas Kruuse töötasu 3195 eurot ja 58 senti ning Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjovile maksis omavalitsus 3000 eurot.

Harku vallavanema Kaupo Rätseppa töötasu on 2900 eurot ning Pärnu linnapea Toomas Kivimägi töötasu 2876 eurot, millele lisandub esindustasu 20 protsenti ametipalgast.

Rae vallavanema Mart Võrklaeva töötasu on deklaratsiooni kohaselt 2750 eurot, Maardu linnapeal Georgi Bõstrovil 2650 eurot, Rakvere linnapeal Toomas Varekil 2566 eurot ja 40 senti ning Võru linnapeal Jüri Kaveril 2500 eurot. Kaveri töötasule lisandub lisatasu 15 protsenti palgast.

Harju maakohus mõistis reedel kriminaalkorras süüdi kurjategijate grupi, kes süüdistuse järgi olid mullu sügisel seotud vietnamlaste smugeldamisega üle piiri Venemaalt Eestisse.

Riigiprokuratuuri süüdistusega astusid kohtu ette Andrei Nitšiportšik (33) Evgeny Mironchenko (41), Andrey Nefedov (41), Aleksander Šreiner (33), Alexander Eliseev (28), Vadim Pavlov (24), kes kõik said süüdsituse inimkaubanduse toetamises. Nende süü seisnes selles, et nad panid toime tavapäratutel tingimustel töötama sunnitavate isikute keelatud vastuvõtmise ja veo, kusjuures inimkaubanduse ohvreid oli üle kahe ning nende hulgas ka alaealised.  Sama süüdistuse said ka Žanna Mezentseva (44) ja Lada Peus (40).

Süüalustest viibisid eeluurimise ajal vahi all Nitšiportšik, Mironchenko, Eliseev, Pavlov, teiste osas oli kohus rakendanud elukohast lahkumise keeldu. Kohtualustest olid varem kriminaalkorras karistatud Mironchenko, Šreiner, Pavlov ja Mezentseva.

Kohus karistas Šreinerit kaheaastase tingimisi vangistusega kolmeaastase katseajaga, Mezentseva aga kaheaastase tingimisi vangistuse kaheaastase katseajaga. Ka Eliseev ja Pavlov said kaheaastase vangistuse, millest kohesele ärakandmisele kuulus kaheksa kuud ja 29 päeva, ülejäänud karistusosa tuleb neil aga kanda tingimisi kolmeaastase katseajaga.  Nefedovil tuleb kanda kahe aasta ja kolme kuu pikkune tingimisi vangistus kolmeaastase katseajaga.

Mironchenko sai kahe aasta ja ühe kuu pikkuse vangistuse, kuid kuna tal oli ka varasema süüteo eest osa karistusest kandmata, peab ta kokku trellide taga veetma neli aastat ja ühe kuu. Nitšiportšiku saatis kohus  kaheks aastaks ja kuueks kuuks vangi. Peusil tuleb aga kanda kaheaastane tingimisi vangistus sama pika katseajaga.

Süüdistuse kohaselt leidsid kohtualustele etteheidetavad teod aset mullu 26. oktoobril ja 18. novembril Võrumaal, kus nad olid osalised ebaseaduslikult Venemaalt Eestisse toimetatud Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanike vastuvõtmises ja edasises toimetamises mõnda teise Euroopa riiki.

Vietnami kodanikud, kellede hulgas oli ka alla 18-aastaseid isikuid, olid inimkaubanduse ohvrid, kuna oma haavatava seisundi ärakasutamisega olid nad asetatud olukorda, kus nad olid sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel Vene Föderatsioonis ja oleks olnud sunnitud selleks hiljem ka teistes Euroopa riikides.