Kunagi laulis Meie Mees rekameeste laulu: „Keeran alla küljeklaasi, süütan Rumba, annan gaasi ma, sõit võib alata. Välja venind püksiviigid, maha jäävad sood ja tiigid …” Viimaste aastate lumeküllastele talvedele mõeldes oleks ehk nüüd aeg uued sõnad välja mõelda, seekord sahameeste auks. Rekamehe sõnadega seda mitte kuidagi laulda ei saa – küljeklaasi talvel keegi vaevalt alla keerab ja püksiviike ilmselt sahamasina kabiinist ei leia.

Unisena rooli ja roolist voodisse, kui enam püsti ei püsi ja silm ei seleta, selline on leivateenimine lumesajusel talvel, sahamehe argipäeval. Et siis mõne tunni pärast uuesti alustada teede puhastamisega, sest taevataat ei väsi ning on vahepeal kogu vaeva nullinud.

Talv

Ikka on kuulda ütlemist, et talv tuli jälle ootamatult. See aasta üllatas aga sellega, et lumi tuli ja jäi. Viskas mitukümmend sentimeetrit maha ja ära ei sulanud. Reiko Kroonmäe, Urvaste piirkonnas riigimaanteid puhastav sahamees, ütleb, et tema jaoks küll midagi ootamatult ei tulnud.