VÕRULANE VÄLISMAAL • Elasime Sandrega Uus-Meremaa väikelinnas Ohakunes poolteist kuud, veebruari lõpust aprilli keskpaigani. Ohakune motellis tube koristades veeres aeg suvest sügisesse. Lisaks koristamisele võtsime ette matku põhjasaare keskosa ürgsesse loodusesse, käisime metsas, jõel ja mägedes.

Turistimagnet

Uusmeremaalased veedavad tihti aega looduses, tehes tervisekõndi või -jooksu. Seal on tohutult jalutusradu, mis läbivad pimedaid metsi või lagedaid ojakaldaid. Need on korrastatud ja märgistatud ning ilusa ilmaga lausa kihavad elust. Ohakuneski oli mitmeid radu, mille võlusid Sandrega nautimas käisime. Kuulsaim ja pikim neist on Ohakune Old Coach Road (Ohakune Vana Kutsari tee), millel veeti hobustega piirkonna esimeste raudteede ehituseks materjali. Rada jookseb läbi põlismetsa, kus sõnajalgade ja hiigelpuude vahel ekseldes tekib hirm dinosaurust kohata, ning viib kahe raudteeviaduktini. Üle sügava oru kulgevad ehitised pole enam kasutusel, kuid nende kõrgus maapinnast ja maalilised vaated rohelistele metsadele meelitavad sinna hulgaliselt turiste.