Tagasiteel Võrumaalt Tartu kanti juhtus see, milleks ilmaski valmis ei olda. Võru Maksimarketi parklas ütles auto üles, kapitaalselt ja lootusetult. Vaja oli puksiiri, vaja oli selgusele jõuda, kuidas teekonda jätkata … Kõige hinnalisem oli aga hetkel hea nõu.

Jalutuskäiku teinud noormees ja neiu, kes meie äpardust nägema juhtusid, ei läinud ükskõikselt mööda, vaid jäid moraalseks toeks. Juba selgus, et noormees tunneb puksiiriomanikku, juba aitas ta õnnetu sõiduki asjatundja hoole alla toimetada.

Aga Võru linnast ei välju õhtul pärast kella seitset Tartu poole enam ühtki bussi! Kaks noort inimest, kellele meie, jalameheks jäänud, ju täiesti võõrad, olid isegi nõus oma autoga rohkem kui sajakilomeetrise sõidu ette võtma, et meid koju toimetada! Õnneks jõudsid appi ka noored sugulased Kadri ja Markus, kes meie pärast selle pika tee vastu ööd ette võtsid. Suur ja südamest tulev tänu veel kord ka neile!

Ja olgu Valeril ja tema sõbrannal, kelle nimigi ähmiga küsimata jäi, elus palju õnne! Olge te tänatud, et võõrale murele nii siiralt kaasa tundsite ja keerulises olukorras abikäe ulatasite!