Aina enam saavad koolilapsed tavapäraste õppetarvete kõrval oma varustuse hulka mõne nutiseadme. Nende soetamisel arutletakse mälumahu, ekraani suuruse, kaamera võimekuse ja muu sarnase üle. Politsei vaatevinklist jagame lisaks seitse soovitust, mida lapsele nutiseadet soetades võiks silmas pidada.

Suhtlus „uute sõpradega“. Nutiseadmed võimaldavad mitmel erineval moel luua ühendusi inimestega igast ilmaotsast. Paljude toredate kontaktide kõrval tuleb aga alati silmas pidada, et kõigi „uute sõprade“ kavatsused ei pruugi olla head nagu esiti välja paistab. Suur risk võetakse, kui anonüümsetele vestluspartneritele jagatakse enda kohta isiklikku infot nagu elukoht, nimed, kontaktid, vanemate töökohad. Kui keegi võõras peaks lapselt sellist teavet küsima, oleks mõistlik juhtunu osas konsulteerida juba veebikonstaabliga.

Pildistamine. Selgitage lapsele, millised ohud võivad kaasneda sobimatute fotode tegemisega. Näiteks enda paljalt või napis riietuses pildistamine ja piltide internetti laadimine toob kaasa tagasipöördumatu kahju, alandamise ja kiusamise. Rääkige, et kohatu on ka oma kaaslastest teha ning internetti riputada fotosid, mis võivad neid solvata ja kurvastada.

Rakendused ehk äpid. Ettevaatlik tuleb olla erinevate äpide allalaadimisega, sest lisaks pahavarale võivad mõnega kaasneda ootamatult suured kulutused.

Hind. Koolikeskkonnas kipuvad nutiseadmed „ära jalutama“. Olgu põhjuseks siis näiteks lapse hajameelsus või pahatahtlik vargus. Halbade üllatuste vältimiseks tuleks nutiseadmeid hoida alati enda juures ning pigem otsustada mõistliku või isegi odava hinnaga nutiseadme kasuks. Oluline on seegi, et mida suurem on nutiseadme ekraan, seda halvem on lapsel hoida seda enda juures. Seega pannakse nutiseade aknalauale, pingile, isegi sõbra kotti ning hilisemalt on tükk tegu selle ülesleidmisega. Kui üldse. Suured hinnalisemad nutiseadmed jäävad paremini silma ka varastele.

Vastupidavus. Maha pillatud ja „ämblikuvõrguks“ muutunud nutiseade on tuttav teema ilmselt ka täiskasvanutele. Koolis vahetunni vältel ringi jooksvate laste käes on aga nutiseadme purunemise oht veelgi kõrgem. Politsei poole pöördutakse sellistel juhtudel tihemini kaebusega, et nutiseade on kahjustusi saanud mõne kaasõpilase ettevaatamatusest. Erandlikud on siiski juhud, kus keegi oleks teise nutiseadme tahtlikult vastu põrandat puruks loopinud. Igasuguste ebameeldivuste ennetamiseks võiks seetõttu eos eelistada tugevama korpusega nutiseadmeid ning kasutada kaitseklaase ja -ümbriseid, mis põrutuse enda peale võtaksid.

Laetud aku. Lapsevanema jaoks on see üks hirmutavamaid hetki, kui ta ei saa last äkitsi telefonitsi kätte. Ka politsei on aidanud lahendada üksjagu neid juhtumeid, kus laps ei ole koolist koju jõudnud, asukoht on teadmata ning telefon välja lülitatud. Hilisemalt selgub, et meelerahu võttis just see sama telefon, mille aku sai tühjaks. Iseenda südamerahu tagamiseks tuleks soetada lapsele korraliku akuga telefon, vajadusel sellele lisaks ka akupank. Veel enam, kui midagi peakski juhtuma, on lapse üks esimesi õlekõrsi telefon, millega vanematelt kohe abi küsida.

Turvakood ja turvakontroll. Üldjuhul ei kasutata laste nutiseadmetesse sisselogimiseks paroole. Kui seade satub võõrastesse kätesse, on kõik fotod, automaatselt käivituvad rakendused, sisselogitud kontod ja muu isiklik teave kliki kaugusel ka sellest, kelle kavatsused ei ole head. Nii varastatakse laste mängukontodelt raha või saadetakse näiteks ebasobivaid kirju ja kommentaare. Lisaks turvakoodile on soovituslik, kui lapsevanem vaatab vähemalt korra kuus koos lapsega nutiseadme üle ning veendub sellise „turvakontrolli“ käigus, et sealse tegevusega lapsele mingisugust ohtu ei kaasne.

Oma suutervise eest hoolitsemine on sama elementaarne kui perearsti külastamine, kuid ometi põhjustab see paljudele inimestele paanilist hirmu, mille tulemusena lükatakse hambatohtri külastust aina kaugemasse tulevikku või minnakse arsti juurde hoopis viimases hädas. Ometi on ka tehnoloogia hambaravis edasi arenenud ning võimalusi valutuks hambaraviks on mitmeid.  
 
“Inimeste valutaluvus on olnud läbi aastate sarnane, kuid vanasti puudusid alternatiivid valutuks hambaraviks, mistõttu on meie vanema põlvkonna suud tihti kehvas seisus – hirmu tõttu jäi hambaarstile minemata ning see kandub üle ka veel tänasesse päeva, kus väga paljud kannatavad minevikuhirmude käes,” lausub Sakala Hambakliiniku tegevjuht Hendrik Kiige.  

Tänapäeval on hambaarsti külastamine muutunud märksa meeldivamaks. Patsiendil on võimalik valida mitmete ravimeetodite hulgast ning koos arstiga selgitatakse välja, kas tarvis läheks lokaalanesteesiat, laserhambaravi või üldnarkoosi. Tugev üldine valutundlikkus või vastumeelsus hamba eemaldamise suhtes võib põhjustada hirmu, kuid sageli ei kardetagi niivõrd protseduuri ennast kuivõrd süsti, mis protseduurile eelneb. Kiige tõdeb, et valulikkus oleneb väga palju süstekohast – kas selles piirkonnas on palju närvilõpmeid või kui kiiresti liigub süstelahus kudedesse. Tuimestust aitab valutumaks muuta kindlasti ka pinnatuimestus, mis näeb ette torkekohta ümbritseva limaskesta tuimestamist spetsiaalse lahuse või geeli abil.  
 
Ebameeldiv puurimishääl on sega enam ravi 
Patsientidele, kelle jaoks teeb hambaarsti külastuse eelkõige ebameeldivaks puurimishääl, võiks sobivaks lahenduseks olla laserhambaravi, mille eeliseks on puurivilina ja põrina puudumine. Lasereid on kahte tüüpi: pehme- ja kõvakoe laserid. Pehmekoe laseriga saab hõlpsalt ja peaaegu veretult ümber kujundada patsienti häirivate igemete kuju ja visuaalselt hambakrooni pikkust. Pehmekoelaseriga on lihtne eemaldada väiksemaid limaskesta sidekoekasvajaid ning ravida igeme ja hambatugikudede põletikke. Lasertöötluse tulemusel väheneb tunduvalt bakterite arv ja aktiivsus igemetaskus. Laserenergia soodustab kudede tervenemist, mistõttu paraneb operatsiooni koht kiiresti ja vähem valulikult kui tavalise elektrinoa korral. 
 
Hambaarsti igapäevatöös kasutatakse pehmelaserravi veel ka hambasombu põletiku, huulehaavandite, limaskesta põletike, herpese, närvikahjustuste, hambakaelte ülitundlikkuse, igemehaiguste, lõualiigese vaevuste jpm ravimisel. Kõvakoe laserid on vähem levinud – neid kasutatakse hammaste kaarieseravis ja ka implantoloogias. 
 
Uinak hambarstitoolis? 
Kiire lahendus hirmuga toimetulekuks näib olevat üldnarkoos ehk üldanesteesia, mis tähendab seda, et patsient pannakse hambaravitoimingu ajaks "magama". Siiski tuleks sellise protseduuri otstarbekus põhjalikult läbi mõelda.  
 
“Üldnarkoos on pigem mõnikord vajalik laste puhul, keda pole võimalik ravida tavameetodil. Ka juhul kui patsiendil on kindlaks tehtud allergia lokaalse tuimastuse suhtes, võib vajalik olla hammaste ravi üldnarkoosis. Harvem võib põhjuseks olla raske psüühiline stress, mis kaasneb esihammaste või viimaste suhu jäänud oma hammaste kaotusega. Mõnikord võib üldnarkoos vajalikuks osutuda suuprotseduuride tegemist takistava eriti tundliku neelamis- või oksendusrefleksi korral” selgitab Hendrik Kiige üldnarkoosi kasutamise põhjuseid. 
 
Kiige tuletab ka meelde, et tavalise raviprotseduuri puhul pole valuvaigisti ennetav manustamine tarvilik. Kui on teada, et protseduurijärgselt on üsna kindlalt tekkimas valureaktsioon, siis on ravimi võtmine enne protseduuri õigustatud. “Kui ärevus siiski väga suur on, tasub vaadata ka looduslike preparaatide poole,” lisab Kiige.