Võrumaa inimesed. Kus on nad nüüd, mis neist on saanud? Banaaniistandusest hommikukohvile sinise ookeani kaldal
Kui Mari-Liis Martinfeld 2009. aastal Austraaliasse üheotsapileti ostis ja Võrumaa tolmu jalgadelt pühkis, ei teadnud ta ka ise, kuhu see tee teda välja viib. Gümnaasiumiharidus oli küll käes, paar aastat tarkusi Tartu kutsehariduskeskusest samuti, aga mida polnud, need olid plaanid eluks. Noor hing ihkas siia ja sinna ning kui siis sõbrad kaugele teise ilma otsa maailma avastama kutsusid, tundus see väljakutsena. Ta võttis selle vastu. Pakkis asjad ja oligi läinud.
Algus
Esimene mõte oli teha ära Working Holiday viisa ning siis edasi vaadata. Viisa kehtib aasta, selle aja peab tavaliselt töötama kuskil farmis. „Mäletan, et kui esimesse banaanifarmi jõudsin, siis oli küll mõte, et ok, aasta pingutan siin ära ja siis lähen tagasi koju, Eestisse,” ütleb Mari-Liis Martinfeld.
Edasi lugemiseks palun logige sisse
Digilehe lugemisõigusega saab ligipääsu portaalidele vorumaateataja.ee ja digileht.vorumaateataja.ee, mis sisaldavad kõiki artikleid, kaastundeavaldusi, kuulutusi ja reklaame. Lugemisõiguse saab vormistada SIIT.
Väga huvitav, üleval on kirjutatud nimi, mina kirjutasin oma nime Irma. Tema kirjutab nime asemele on loll. Teie olete mõlemad lollid nii, et võtke käest kinni ja kõndige Jämejalga. Teiseks, keda huvitavad võõrad inimesed võrumaalt. Kui neid enam ei ole siis nad on kindlasti surnud. Kõik, rohkem polegi tarvis teada. Kolmandaks pealkiri ei ütle midagi. Neljandaks, närvid sinul pole tõesti korras, krr, juba korised. Hakkad surema või, soovitan sinul tõesti Jämejalas ravil käia. Head paranemist.
Ma lähen lausa närvi kui inimene nii lolli küsimuse esitab Pealkiri ütleb kõik ja ta esitab ikka lolli küsimuse