. 
Ilm on sel aastal olnud kummaline. Lõuna-Eestis erineb see oluliselt ilmast näiteks Tallinnas. Kui ilmateade ütleb, et Tallinnas sajab, siis meil siin paistab päike. Viimastel päevadel oleme näinud küll päikest, küll pilvi ja vihmasadusid, seejärel pistab päike jälle pilvede vahelt oma nina välja. Minu naaber Aivar, talunik, ei tea enam, kas ajada kombain aida alt välja ja minna põllule või mitte, sest ilm on väga heitlik.
Millele me aga võime kindlad olla, on vesi. Eestil on tohutu suured mageveevarud. Need on nii suured, et me võime Eesti Energial lasta reostada 80 protsenti oma veevarudest iga päev, ilma et nad maksaksid meile selle eest sentigi kompensatsiooni.
Texase osariigis pumpas üks taluühistu, kes oli kannatanud põua käes, kogu vee, mis veel maapõue oli jäänud, üles ja müüs selle maha, et saada sularaha!
Eesti Energia on nii harjunud saama tasuta vett põlevkivitööstuse tarbeks, et nad on unustanud ära kontrollida, kas neil ka Utah’ osariigis põlevkivikaevanduses on vett sama laialt tarbida kui siin Eestis ja Eesti maksumaksja raha eest. Nagu ma aru saan, on nad nüüd imestunud, et Utah ei taha lasta Enefitil (või Eesti Energial, nagu neid tuntakse kodus) sama vabalt vett reostada. Põlevkivitööstus tarbib ju tohutul hulgal vett.
Eelmisel nädalal käis meie päikesepargist Kurenurmes lugu tegemas TV3. Meie päikesepark on üleval ja valmis tööle hakkama, ainus asi, mida veel vaja, on ühendus Eesti Energia võrguga. Mõtlesin, et annan TV3-le teada, et Eesti Energia tahab selle ühenduse eest meeletult suure summa – 50 000 eurot, ja ka siis läheb neil veel 330 päeva aega, enne kui ühendus teoks saab.
TV3 uudisloo põhjal aga anti hoopis teada, et kogu probleem, miks meie päikesepark veel ei tööta, on hoopis minu süü, kuna ma ei olevat Keema 2 alajaamast küsinud, kas nad suudavad täiendavat 100 kW võimsust kanda. Ka polevat ma küsinud, kui palju see kõik maksma võib minna.
Need süüdistused ma lükkan tagasi, sest need on valed.
Neli aastat tagasi, kui me oma projektiga alustasime, rääkisin ma kohe Keema 2 alajaama inseneriga. Ma küsisin, kas alajaam suudab vastu võtta 300–500 kW võimsust, sest sel ajal oli meil plaanis just nii suur park ehitada. Latvenergo boss Gatis Jurjans, kellega me ka olime kohtunud, arvas, et nad on valmis kogu meie toodetud energia ära ostma!
Mulle öeldi, et probleeme pole.
Eesti Energia inimestega kohtusin ma Tallinnas mitmel korral. Küsimuse peale, mis võrguga ühendamine maksma läheb, saime vastuseks, et 20 000–25 000 krooni, kuna nende vestluste ajal oli veel krooniaeg. Kui me andsime sisse taotluse Eesti Energiale, siis ootasime ligi aasta vastust. Seejärel saime teada, et nad olid meie taotluse ära kaotanud. Tegime uue ja kui jälle oli aasta möödunud, kuulsime, et üks nende sekretäridest oli läinud puhkusele ja jätnud meie taotluse oma lauasahtlisse luku taha. Nüüd tuli meil teha uus taotlus ka juba sellepärast, et vorm oli muutunud ja vana enam ei kehtinud. Ka seda me tegime ja saime lõpuks vastuse. Ning olime šokis, sest
25 000 Eesti kroonist oli saanud 50 000 eurot! Lisaks siis aasta ootamist, kui ka kogu see summa on neile üle kantud.
Kokkuvõtteks – päikeseenergia tootmist ei saa monopoliseerida, küll aga saab seda peatada.
Lehekülg 7379 / 9255
