Riiklik iseseisvus on vältimatu eeldus iga rahva püsimisele. Omariikluseta rahval sellist tagatist pole – ka kõige laiema autonoomia puhul. Paraku jääb siis rahvas ikka teisejärgulisteks inimesteks oma kodumaal ja ka maailma rahvaste peres. Seda tõendab kogu teadaolev ajalugu. Siiski on Euroopas kaks erandit – Šveits ja Belgia, kus mitme rahva kooselu ühes riigis nende püsimist pole ohustanud. Kuid selline tasakaal on kujunenud pikkade sajanditega ja õnnelike välistegurite mõjul, kusjuures ka rahvuste arvuline suurus liitriigis palju ei erine. Meie aga peaksime veel mäletama oma lähiminevikku – eesti rahva sunnitud kooselu sada korda suurema „vennasrahvaga”, kellesse uppumast päästis meid veel viimasel tunnil ootamatu ajaloopööre – NSV Liidu lagunemine välisjõudude ja sisemise roiskumise toimel. Meid ei ohustanud esmajärjekorras enam venestamispoliitika, ammugi mitte ka „kõige taga olev hirm” (mida väidab popkirjanikuks tõusnud välismaalane), vaid meie endi kodunemine olukorraga, üha laienev moonamehe ja toapoisi mentaliteet. Selle mõju pole kadunud tänapäevalgi. Mõned toonased vabamõtlejadki on teinud kannapöörde ja meenutavad heldimusega koos punaveteranidega „vana head nõuka aega”, mis andis igaühele kätte töö ja koha ka küsimata.

Elame õnneks taas Eesti riigis, mille eest võideldes, kannatades või vaikselt taga igatsedes on varisenud oma- või võõramaa mulda kaks eesti põlvkonda. Aga kas sellega on (aja)lugu lõppenud?

Kunstnik Eduard Rüga, kelle sünnist nädal tagasi möödus 110 aastat, kirjutas vabas maailmas 1967. aastal:

„Ons see vaesus või inimhinge rikkus, et ta alati januneb millegi järele? Keegi pole veel rohtu leidnud sellele. Kuhu ka iganes mõte ei küüniks, jääme siiski ühiskonna püünisesse rabelema. Pole meil Zarathustra julgust minna elupõlgajana mägedesse. Nii me elamegi: kannatame sageli ühiskondliste tuulte tõmmetes, kuid veel sagedamini hõiskame kaasa selle tühjusele.”

Tühjuse toob inimhinge elamine vaid tänapäeva muredele ja mõnudele, elu kaugema ja kõrgema eesmärgi kaotamine. Seda ei asenda hõiskamine riigile ja demokraatiale, mis pole eesmärgid, vaid vahendid eesmärgi saavutamiseks. Eesmärk on rahvas – eesti rahva elu ja kultuuri areng kaduvikust igavikku. Vaid see innustab loovaks tööks haritlast, linlast ja maarahvast ning ühendab inimesi.

Aated on paraku haprad asjad elumuredes-mõnudes visklevale inimesele. Eriti kui neid naeruvääristatakse kirjatarkade poolt. Uueks nihilismi piibliks on saanud noortel ajaloolastel koostatud „Eesti ajalugu II”. Selle võhiklust paljastab rahvusvahelise tunnustusega Taanis elav ajaloolane dr Vello Helk: „Edasi arendades võib kuulutada, et polegi eestlasi, on ainult erineva taustaga eestimaalasi … Kuidas sai siis tekkida eestlaste vabariik, kui varem polnud eesti rahvast?”

Tänapäeval on nihilism pöördunud eelkõige rahvuse ja rahvusluse vastu. Kahtluse alla seatakse eestluse alalhoiuks hädavajalikud meetmed, kuid inimesele lubatakse kõikvõimalikke hälbeid – samasooliste abielu, homoseksualismi, inimkaubandust, mis teevad küsitavaks kogu inimsoo olemasolu.

Elujaatavate aadete eituses pole midagi uut. Juba 1934. aastal kirjutas Henrik Visnapuu, suurim kodumaalaulik: „Miks kardame rahvuslust, mis võib ainult aidata säilitada meie olemasolu ja kultuuri? Enese säilitamine on ometi lubatud. Aastatuhandete jooksul oleme kaotanud liigse passiivsuse pärast territooriumi ja rahvast, nüüd on meil kaotada ainult oma kultuur.”

Tänapäeval oleme taganenud omakultuurilt juba emakeelele. Luba küsimata on Eesti riigis kaks/kolmkeelsus jõudnud postkaartidele, kalendritesse, äriregistritesse, Virumaale. Inglise keelt on nõutud õppekeeleks Tartu ülikooli. Seda taotlevad valitsevad ringkonnad, aga ka laiades hulkades laiutab mitte iseseisva Eesti, vaid Paunvere alevi rätsepmeistri Kiire mentaliteet: „Kõik muud, aga mitte eesti nime!” Oma lapsele, laevale, firmale pannaksegi raskustega hääldatav, võimalikult võõrapärane nimi.

Väidetavalt on see vajalik Eesti majanduse ja hea maine huvides. Kuid esimese vabariigi ajal käisid meil tööl põllutöölised Poolast ja Leedust, nüüd aga otsivad kümned tuhanded eestlased tööd võõrsil … Viga on selles, et oleme unustanud oma kodanikuõigused, hõiskame tühjadele sõnadele, lepime tühjade lubadustega ja valime tühiseid inimesi endid valitsema.

19. sajandi tuntuim poliitik Otto von Bismarck, Saksa riigi tegelik looja on öelnud: sõda on vajaliku poliitika jätk relvadega. Järelikult ka rahu on olelusvõitluse jätkamine poliitiliste vahenditega. Tasub meenutada, et ka Albert Kivikase romaan „Nimed marmortahvlil” lõpeb Vabadussõjast haavatuna naasnud Henn Ahase sõnadega: „Veel raskem võitlus seisab ehk ees.”

See on võitlus omas riigis ja ka meis endas rumaluse, ükskõiksuse, korruptsiooni ja eestluse alavääristamise vastu. Selleta aga pole mõtet rääkida taasiseseisvumisest.