Kas on rohtu, mis veel aitab?

On küll. Meil on vaja hakata aru saama, et meil on veel küllaltki rikas riik ja tegelikkuses peaksid elanikkonna sissetulekud üsna normaalsed olema. Ent poliitikud ja riigijuhid ei suuda aru saada meedia signaalidest, et elanikkonna olukord vajab parandamist ja toodab meile hädasid. Oleme erakondade mesimagusatele lubadustele ja võimule alistunud. Usume, et küll millalgi läheb kõik paremaks.


Me kõik peaksime aktiivsemalt osalema valimistel ja tegema vastutusrikkalt valikuid, keda valida. Tuleks arutada, kuidas suureneks saadikutega kokkusaamise võimalused, et saaks pidada tõsiseid jutuajamisi ja arutada piirkonna olukorra parandamise küsimusi. Liiga palju tuleb Toompealt ebameeldivat ja tundub, et Riigikogu ei suuda probleemidega toime tulla. Kuidas ikka saavad taolised juhtumid nagu segadused rahade annetustega pika aja jooksul juhtuda ja nüüd segaselt neid selgitada? Peame hakkame mõtlema, et Riigikokku tuleks valida inimesed, kes ei ole nii rahaahned ja saaksid aru, et riiki peab juhtima kui tervikut ning erimeelsused tuleb viia kokkulepeteni.  


Analüüsimine on vägagi aju koormav. Kergem on viriseda. See aga ei aita. Aitab ainult arusaam või endale selgeks tegemine, mis toimub riigi ja mis kohalikul tasandil. Viimaste päevade uudised erakondade rahastamistest annetuste kaudu süvendavad üha rohkem arvamust, et Eesti on küllalt rikas, et kogu elanikkond saaks ka sama tööhõivega küllaltki hästi elada.


Rahva ja riigi raha on palju tuulde lennanud varasemate pankade pankrotistumisega. Rahad kadusid või haihtusid. Kui süüdlane leitigi, siis kadunud rahad jäid ikkagi tagasi saamata.


Meie palgad on liiga normaalsed …


Kahjuks käib asi nii, et elanikkonna sissetulekuid ei ole võimalik suurendada, sest ei saada uusi investoreid, kui palgad on normaalsed. See suurendab palgakulu.


Võtame lihtsad küsimused: kust on saadud annetatud rahad; kas andjal on sissetulekud nii suured, et saab selliseid summasid annetada; miks peab erakondadele veel annetama, kui riigilt saadakse kopsakas toetus; kes on need inimesed, kes teenivad nii palju, et jagub erakondade toetuseks; jne. Asjaosaliste seletuste järel tundub, et see raha on vaba raha ja kõige otstarbekam on see anda erakondadele oma äranägemise järgi kulutamiseks. Samal ajal vajavad paljulapselised pered toetust kas või mõnisada eurot kuus. Riigilt raha ei saa, sest eelarves ei ole. Huvitav on see, et ajakirjandus toob samal ajal aina näiteid, kuidas kergel käel kirjutatakse riigieelarvesse sisse rahasid, mis lähevad erakondade rahastamiseks …


Minu mäletamist mööda on erakonnaseadust väga palju parandatud ja elanikkonnale selgitatud, et seda on tehtud selleks, et kõik oleks läbipaistev. Arvan, et tegemist on Krõlovi valmi efektiga: paiguta, kuidas sa paigutad orkestri liikmeid – muusika kõlama ei hakka. Erakonnaseadus, parandustele vaatamata, ei toimi nii, nagu peaks. Kuna Riigikogul suvepuhkust ei ole ja nad saavad suvel valijaskonnaga töötades esindustasu, siis arutage läbi ning tehke üks korralik erakonnaseadus, mis on arusaadav ja läbipaistev! Jääks ära ühiskonnale kahjulikud võidujooksud rahade ja „hingede” peale.


Arvan, et erakondade avalikuks tulnud rahastamine eraisikute annetuste kaudu on jäämäe väike veepealne osa. Kui selliseid segaseid selgitusi antakse, on tegemist salgamise või olulise kohta ülevaate puudumisega. Kahju, et kõik toimub niivõrd kõrgel tasemel ja esimeste prohmakate ilmsikstuleku järel ei hakatud midagi korrastama. Nüüd oleks ette näidata valmis korrastamine või kehtima pandud kord. Ju loodeti, et patuse Keskerakonna jama järel kõik vaibub ja saab vanas vaimus jätkata.


Peas keerleb küsimus, miks ei ole avalikustatud, kuidas saadud rahasid kasutatakse ja kuivõrd otstarbekad on kulutused riigilt ja annetajatelt saadud rahal? Kas selles on ikka mõistlikkuse piiri? Tahta ja kulutada võib väga-väga palju. Mis juhtuks siis, kui erakondadele annetused üldse ära keelata? Selle asemel võiksid erakonnad tegeleda annetuste kogumisega nende vajaduste katmisega, kuhu riigil ei ole raha jätkunud. Peaks ikka uhke olema ütelda või teatada, et näiteks selle aparaadi on ostnud see erakond, see aga ostetud selle erakonna toel või nende erakondade koostöös tehtud annetuste abil. Erakonnad peaksid omandama oskuse kokkuhoidlikult rahadega ümber käia.


Ajakirjanduse lugejana, raadio asjalike saadete kuulajana ja televiisoris asjalike saadete vaatajana saan aru, et ainult valijate poolt surve avaldamise kaudu saame tekkinud „konnatiigi” olukorda parandada. Asjalik oleks, näiteks, leida mõistlik lahendus – üksikisiku tulumaksu alandamise asemel sama summa ulatuses teha tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Kõik saaks võrdselt. Nüüd tekib tahtmatult mõte, et tulumaksu vähendamine ühe protsendi võrra annab suurepalgalistele suurema tulu kui maksuvaba miinimumi tõstmine. Seos on olemas kas tahtmatult või tahtlikult.


Poliitikas peab kõik väga korrektselt toimuma, sest siis ei teki põhjendamata kahtlusi.