AUVÄÄRNE LAULIK • 27. mail möödus 100 aastat ajast, mil nägi ilmavalgust mees, keda õigustatult võib nimetada Viitina lauluisaks. Mulle teadaolevatel andmetel möödus tema elu „magusaim” aeg just Viitinas ning seda sõna kõige õilsamas mõttes – kogu oma hinge ja ihuga laulu keskel. See mees oli Elmar Lepp ja ma arvan, et pole sugugi ülekohtune, kui nimetan teda Viitina lauluisaks.

Muidugi ei mäleta Elmar Leppa enam need noored inimesed, kes on üles kasvanud meie „uue Eesti” ühiskonnas, kuid praegu on elavate hulgas ka veel üpris palju neid, kes Elmarit väga selgesti mäletavad. Olen kindel, et väga paljud inimesed Viitina ümbrusest ühinevad minu mõtetega, et pühendada talle kas või seesama pisikene tähelepanuavaldus ja meenutada mõne sõnaga selle mehe lauluarmastust ning hindamatut tööd, mida ta väga paljude heaks suutis ära teha.

Mulle meenub minu ja Elmari esimene kohtumine. Toona ei teadnud ma tema lauluarmastusest veel midagi. Käisin siis Viitina 7-kl kooli viiendas või kuuendas klassis ning oli aeg, kus veel koolide inspektorid tulid tundi ja kontrollisid õpilaste teadmisi. On meeles, et oli maateaduse tund ja see „hirmuäratav” inspektor, kelleks oli just Elmar Lepp, kutsus mind klassi ette ja käskis kaardi peal näidata Nõukogude Liidu tähtsamaid kivisöe leiukohti. Muidugi värisesid vist isegi püksid mu jalas, kui klassi ette läksin ja õieti midagi ei teadnud. Selgus, et see mees polnudki nii hirmus, kui algul arvasin. Ta oli üpris sõbralik ja ma ei osanud tol hetkel veel arvata, milliseks meie sõprussuhted juba lähiaastatel kujunevad.

Elmar asus Viitinasse elama 1948. aastal. Siis polnud ta enam koolide inspektor, vaid temast sai paljudeks aastateks Viitina kooli õpetaja, muidugi ka muusikaõpetaja. Juba esimestest aastatest alates võis täheldada tema organiseerimisvõimet ja sihikindlust just selles suhtes, et hakkaks aga laul Viitinas kõlama.

(Loe edasi ajalehest või telli pdf.)