Kui roolijoodikule karistust määrata, siis nädalavahetusel toimunu oli karm näide: roolijoodik sõitis surnuks oma lapse ema.

Selle teoga karistas roolijoodik end rohkem, kui ükski instants või kohus oleks kunagi suutnud karistuseks määrata. Väike laps jäi emata ja pikaks ajaks ka isata, sest roolijoodikut ootab mitmekordse õigusrikkumise eest karm karistus, tõenäoliselt reaalne vangistus.

Ühtlasi näitab nädalavahetusel toimunu, et praegused karistused roolijoodikutele kahjuks ei toimi. Inimesed tarbivad ikka alkoholi edasi ning istuvad purjuspäi autorooli. Miks mõni inimene pärast alkoholitarbimist autorooli istub, on tingitud sellest, et alkoholijoobes kaob neil inimestel oma tegevuse üle kontroll ning purjus peaga sõitmisega kaasnevatele ohtudele ei mõelda.

Praegu on roolijoodikute karistused juba piisavalt karmid, kuni juhtimisõiguse piiramise ja sõiduki äravõtmiseni. Karistuste karmistamine pole loodetud tulemust andnud: inimesed istuvad purjuspäi rooli isegi siis, kui juhiluba ja auto on käest võetud. Lahendus oleks kõik purjuspäi sõitjad vangi panna, aga vangide ülalpidamine läheb juba niigi ühiskonnale rohkem maksma kui lapse ülalpidamine. Ühiskond ei jõuaks sellist hulka vange lihtsalt ülal pidada.

Ühiskond peab teadvustama, et massiline roolijoomarlus pole ainult ühe või kahe isiku mure, see on terve ühiskonna probleem. Nii nagu on terve ühiskonna probleem Eestis vohav massiline alkoholism. Eesti on arenenud OECD riikide hulgas kõige suurema alkoholitarbimisega riik ning üks suurema alkoholitarbimisega riike terves maailmas. Roolijoomarlus on selle ühiskondliku pahe üks varjukülg, nii nagu koduvägivald ja üha rohkearvulisem laste ja noorukite alkoholi kuritarvitamine.

Seni kuni Eestis ei teadvustata alkoholi tarvitamist tervikuna kui probleemi, ei lahene roolijoodikute küsimus, sest olemasoleva põlvkonna asemele kasvab uus joodikute põlvkond. Või peab Eesti tõesti jääma ootama aega, mil igas perekonnas on keegi kellegi purjuspäi autoga surnuks sõitnud.

Uuel toetusperioodil pole maaelu arengukavas enam ette nähtud külaelu meedet, see raha on jagatud põllumajandusettevõtete vahel.

Külaelu meedet kutsuti rahvasuus külakiikede meetmeks. See on saanud kõvasti kriitikat, sest külad on jäänud tühjaks ja kiiged kasutuseta. Teine küsimus on see, kas raha põllumajandusse suunamine aitab välja surevat maaelu alal hoida.

Paar nädalat tagasi Rõuge koolimajas toimunud Rõuge-Haanja mõttetalgutel ütles Tallinnast Põlvamaale kolinud koolitaja Indrek Maripuu välja, et põllumajandus ei aita maaelu alles hoida, sest põllumajanduses töötab üha vähem inimesi. Kui veel sadakond aastat tagasi haris paarisada hektarit maad mitusada inimest, siis nüüd piisab selleks ühest nüüdisaegsest traktorist, ühest inimesest. Tulevikutraktorid sõidavad põllul juhita. Põllumajandusse suunatud lisaraha läheb valdavalt uue tehnika soetamiseks, mille tulemusel väheneb töökohtade arv veelgi.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus põllumehed on hädas, et neid keegi ei kuula. Osalt on nad ise sellise olukorra tekitanud: põllumajanduses on hõivatud üha vähem inimesi, mistõttu ei ole põllumeestel enam ühiskonnas seda toetuspinda mis varem. Linna tööd otsima läinud endised põllutöölised võivad küll vanast harjumusest Maalehte tellida, aga põllumeestele lisaraha andmisega ei pruugi nad enam nõus olla. Neid huvitavad muud mured, näiteks odavad munitsipaalkorterid ja tasuta ühistransport.

Nagu seletas asja kohta Võru Leaderi gupi juht Anneli Ott, siis uuel toetusperioodil pole enam ette nähtud külaelu meedet. See seab raskesse olukorda kõik need õhinapõhised vabaühendused, näiteks külaseltsid, mis seni põhiliselt toetustest elasidki. Ainsaks külaelu edendajaks jäävad kohalikud Leaderi grupid, aga nende rahastus jääb samaks. Külaseltsid peavad toetuse saamiseks omakorda teiste seltside ning kohalike omavalitsustega koostööd tegema, mis kahandab oluliselt vabaühenduste tegevusruumi. Maal elamine läheb senisest veelgi keerulisemaks.