Võru linna sünnipäeva eel anti linnavalitsuse erakorralisel istungil kasutusluba valminud töödele, mille kogumaksumus läheneb – küll liialdades, kuid siiski – kümnele miljonile eurole.

Seda hiigelsummat linnaelanike arvuga jagades on ühe istungi otsus veelgi kaalukam, sest jutt on tõesti ühestainsast istungist reedel, 14. augusti hommikupoolikul Võru linnavalitsuses.

Taaskord tõestub, et linn ei ole mingi ummamuudu tõlkimatu linn, pigem Kagu-Eesti pealinn ja vaieldamatult Eesti eepose ja kirjanike pealinn. Kui äsja sai Aegviidust matkapealinn, Põlva on lõõtsapealinn ja Otepää on talvepealinn, siis tõlkimatu ummamuudu olemisega on Võru ainult kaotanud.

Mis on Võrus nii ummamuudu, et siia tulla, siin olla? Aeg on häbi tunda, et meie linnas sündinud rahvuseepos on madaldatud lihtsalt ummamuudu sündmuseks, või et kes jalutavad Vee tänaval või promenaadil, leiavad, et see on ummamuudu jne … Kõik see on ilus Võru ja siledad peatänavad ning kõnniteed on just ilus ja väärtustamist vajav linn, mitte ummamuudu. Ummamuudu on näiteks setokate sõjavägi, mis on juba vallutanud meie instituudi, kust ideesid ei tule ja ei tule.

Meie lõunanaabrid Põhja-Lätist on palju tragimad ennast teadvustama. Aluksnes korraldatakse isegi maailmameistrivõistlusi (veemoto), muust rääkimata. Võru potentsiaal on palju suurem. Võru on väga ilus linn ja sellest kirjutas juba Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tuleb küsida, et mida on erinevad meie linna (maakonda) arendavad, edendavad, tõhustavad asutused teinud, sest nende tegevus on nagu nõukogudeaegne parteistunud sõnamulin. Maksumaksja maksab palga ja mõnus on olla. Pole isegi piinlik palgapäeval mittemillegieest (ummamuudu) korralikku palka vastu võtta. Võru on ära teeninud enamat.

Abraham Lincoln on öelnud, et kui kord petate kaaskodanike usaldust, siis ei saa teile kunagi osaks nende austus ja lugupidamine. Te võite lollitada mõningaid inimesi kogu aeg ja kõiki inimesi mõnda aega, kuid te ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.

Palju õnne, Võru, Kagu-Eesti pealinn!

Inimesi on võimalik haiguste leviku piiramiseks kontrolli all hoida, loomi mitte, näitab sigade Aafrika katku kiire levik Eestis ja Lätis. Kui möödunud aastal registreeriti meil ja naaberriigis Lätis üksikud seakatkujuhtumid ning Eesti farmidesse katk ei jõudnud, siis tänavu on katku levik siin ja Lätis massiline.

Seda, miks Eestis nakatuvad kodusead rohkem kui Lätis, võib põhjendada loomsete jäätmete nigelama töötlemisega. Näiteks süüdistab üks Järvamaa talupidaja just loomsete jäätmete töötlemise firmat, ASi Vireen haiguse levitamises. Varem on ajakirjanduses kirjeldatud juhtumeid, kus jäätmekäitlusfirmade autodest niriseb hukkunud sigadelt pärit vedelikku.

Talupidajate nurinal on kahtlemata tõsi taga. Kui mullu soetati maksumaksja paarisaja tuhande euro eest spetsiaalne tuhastusauto selleks, et haiguskoldes kohapeal sigade korjuseid hävitada, siis nüüd seda kallist aparaati millegipärast ei kasutata. Põhjuseks tuuakse raha kokkuhoid. Sellest võib välja lugeda ainult üht: Eesti on nii vaene, et ei jaksa haiguse levikule piiri panna. Jääb üle ainult küsida, et kuhu on läinud see kaks ja pool miljonit eurot, mille Euroopa Komisjon eraldas katku leviku piiramiseks. Loodetavasti mitte mõne korrumpeerunud ametniku taskusse.

Võrumaa Luutsniku farmi peremees Janek Trumm tunnistas samuti, et haigus puhkes pärast seda, kui farmi külastas ASi Vireen auto. Olgu lisatud, et Vireen on riigiettevõte, mis allub endisele põllumajandus-, uue nimega maaeluministeeriumile. Kui riigiettevõte kannab katku laiali, tõstatub paratamatult kahtlus, kas riigi huvi pole antud olukorras seakasvatus Eestis päris välja suretada või mängida see suurte, Ekseko-taoliste hiidfarmide kätte. Haiguse levikus võib süüdistada nii kärbseid, linde kui ka loomi, aga kui selgub tõsiasi, et riigiasutused ja nendega seotud ametnikud, see on siis inimesed, katku laiali kannavad, siis näitab see, et inimesed on hullemad loomad kui loomad ise. Katku levik on inimloomades kinni.