ARVAMUS

Osula teel liikleb ööpäevas peagi üks raskeveok iga kümne minuti tagant. Sellise arvutuseni jõudsime, liites Sõmerpalu suurte puiduettevõtete Osula Graanuli ja Toftani praeguse ning peagi lisanduva logistilise tegevuse.

Mõlema, nii Toftani kui ka Osula Graanuli väravate kaudu liigub iga päev keskmiselt 80 suurt veokit, veel sel aastal valmiva Toftani uue tehasega lisandub veel 80 veokit. See teeb ainult nende kahe ettevõtete peale kokku 240 suurt edasi-tagasi sõitvat rekat päevas, millest kolmandik liigub kitsa ja käänulise Osula tee kaudu tulles või suundudes Tartu maanteele.

Selline keeruline arvutus on vajalik, et selgitada, milline on kolmekilomeetrise Osulat läbiva tee praegune liikluskoormus ja sellega seotud ohud. Suuremaid õnnetusi pole seejuures õnneks seni veel juhtunud.

Tänase lehe artikkel areneva tööstuspiirkonna sõidutee rekonstrueerimisest ning selle kõrvale rajatavast kergliiklusteest on mitmes mõttes meeldiv.

Esiteks piirkondliku ettevõtluse areng ning see, et riik tuleb mõistlikult appi võimalike piirkonna arengut pärssivate kitsaskohtade kõrvaldamisel.

Teiseks, et toimub koostöö: käed ühendavad maanteeamet, Võru maavalitsus, Sõmerpalu vald ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS).

Kolmandaks tuleb vaadata Osula kui küla arengut, elanike vaba aja veetmine saab edaspidi hoopis uue kvaliteedi, olgu selleks siis lapsevankritega liikumine või rulluisutamine.

Ja veel liiklusohutus – nii Võru maavanem kui ka Sõmerpalu vallavanem nimetavad seda plaanitava ehitustöö käigus väga oluliseks.

Osula lähedal asuvad ettevõtted toovad maksumaksjatena riigile igal aastal mitu miljonit eurot tulu. Ühekordne investeering nende ettevõtluskeskkonna parandamiseks pole seega maksumaksja raha raiskamine.

Selleks, et ettevõtlus saaks äärealadel toimida, on suurte projektide kõrval vaja väikeste kitsaskohtade lahendamist, kiireid ja mobiilseid arenguid. Osula tee on selle hea näide.

D-Day aegu mõtlesid USA ja Briti kindralid ilmselgelt üle.

Selle asemel, et kaks aastat järjest saarele rauakolu kokku kuhjata, tarvitada 6. juunil 1944. aastal 6939 laeva ja 11 590 lennumasinat selleks, et 156 000 meest Normandias ühe päevaga maha saada – ega kõik ju saanudki – võinuks mõelda innovatiivselt ja staabikarbist väljapoole.

Alustanud varem. Võtnud aega, lasknud sel enda kasuks töötada. Andnud meestele kummipaadid ja saatnud niisama üle La Manche’i teele. Iga jumala päev mõni tuhat. Igal hambus jutt, et nad on põgenikud, poliitilised pagulased, muidu arstid-insenerid, kel on võimatu elada Churchilli ja Roosevelti elajalike režiimide all, paluks nüüd varjupaika, lieber Adolf! Perekonnad tulevad hiljem järele.

On juba teie, natsisigade mure, kuis saabunud seltskonda integreerida. Üldiselt olge oma haakristilipuga tagasihoidlikumad, see võib Yorkshire’i ja Ohio meeste tundeid tõsiselt riivata. Üleüldse, kui te juba siin olete, õppige inglise keelt ja õpetage konnaõgijatele ka.

Nagu enamik nalju, pole seegi suurem asi.

1,4 miljoni kopikatega võõramaalase sisseränne ainult eelmise aastaga meenutab sõda. Siin ei ole justkui enam tegemist kutsumata külaliste või ennast külla kutsunud tegelastega. Kui keegi näeb välja nagu vallutaja, käitub nagu vallutaja, siis ta peaks vist olema vallutaja? Ajast aega on kõik vallutajad näppinud naisi, varastanud kanu ja muidu kohalikele näidanud, kelle jalas on majas raskemad saapad.

Olgugi et Euroopas märatsejad võivad kanda hoopis ketse ja relvi neil ei ole, võib seda siiski vaadata kui armeed. 1,4 miljonit inimest aasta jooksul Euroopasse kantida nõuab ikka päris kõva organiseerimist. Ebatõenäoline, et see oleks juhuslik. Sõjad, mille eest väidetavasti plagatakse, kestavad ju juba aastaid, mille poolest siis järsku see aasta 2015 eriti sobilik aeg paati istuda tundus? Et pole kindlat organisatsiooni, eraldusmärke, ohvitsere – aga kust me teame, et ei ole? See võib olla osa sõjakavalusest, mis rahvusvaheliste konventsioonide järgi täiesti legaalne.

Ja tuleb välja, et tänapäeval ei ole vallutamiseks relvi vajagi. Euroopa on ju relvitu. Mida mõelda maailmajaost, kes tahab keelata terava otsaga kööginuge? Nagu öeldakse: ega relv tapa, ikka see, kes teda tarvitab. Eurooplane ei oska enam mõeldagi vastuhakkamisele. Nii et milleks peaksid sissetungijad ennast asjatult mingi kolaga vaevama. Lõhub veel kummipaati augu ja see upub hetkel, kui mõni Euroopa piirivalvelaev – kui sellised ikka veel olemas olema peaksid – pole haardeulatuses.

Nad võetakse enam-vähem lilledega vastu, mis see Refugees welcome sildid muud on. Tere tulemast, okupandid, kõlaks sama hästi. Nad majutatakse, söödetakse kohalike kulul. Okupatsiooniarmeel, muide, on õigus kehtestada makse enda ülalpidamiseks. Maksud siin maailmajaos teadupärast muudkui tõusevad. Ega vallutajad käsi, kohalikud võimud teevad selle ise ära. Alandlikult, nagu kollaborandile kombeks: mida härrad soovivad?

Ikka kisub halvaks naljaks. Ent nüüd, kui Angela Merkel pagulasküsimuses NATOt appi hüüdnud, võiks imestada, miks seda teed edasi või lausa lõpuni ei minda.

Mis me sest NATOst ikka nii väga teame, peale vihmavarju ka kurikuulsat artiklit viis, mida küll peaaegu keegi lugenud pole, aga mis tähendavat, et rünnatakse üht, rünnatakse kõiki, ja tuleb vastu nina anda. Öeldagu kole sõna välja: sõda pidada. Mis siis, et sissetungijad on mundriteta ja relvadeta. Sõjaseadused lubavad sõjakavalust – miks mitte niimoodi olukorda tõlgendadagi.

Kui toimuv tunnistada sõjaks, langeks ära praegune segadus, kui tulijad võivad teha ja nõuda, mis pähe tuleb. Olemata mingi spets või ekspert rahvusvahelises õiguses, sõjaseadustes, toetudes vaid entsüklopeediatest kokkuloetule: rivikõlblikud mehed saab lugeda sõjavangideks, ülejäänud kamba interneerituteks, mis on pehme väljend kohtuta vangipistmise kohta selle eest, et sa oled, kes sa oled, vaenuliku riigi kodanik, näiteks.

Haagi, Genfi konventsioonid ei näe muud ette, et neil peab olema katus pea kohal ja sama hea toit kui oma soldatitel. Norra armee aluseks võtta, siis esmaspäeviti puhas silo. Kõik. Ei mingit integreerimise juttu, kohanemist-kohandamist. Püsivad kindlas kohas, valve all, põgenemine on nuheldav, mäss surutakse maha, pärast vaenutegevuse lõppu kõik koju tagasi.

Veel hullem. Sõjavang on sattunud oma väejuhatuse alt vaenlase oma alla. Käsku tuleb täita nagu vanastigi, nii et kui öeldakse: võta labidas ja kaeva tarast lõunani, siis kaevad. Tõsi, palka tuleb selle eest maksta. Pärast rivikorras kasarmusse, loendus, öörahu. Tõsi, see töö ei tohi olla eluohtlik, kuigi pärast viimast ilmasõda pruugiti sakslasi miiniväljade puhastamisel.

Jah, ma tean, vihakõne. Aga nagu tähtsaim liitlane kunagi Iraani ähvardades öelnud: kõik variandid lähevad loosi, tuumasõda vist kaasa arvatud. Pealegi, niikuinii ei juhtu midagi. NATO valmistub edasi sõjaks Venemaaga, ja kui, siis kehtestatakse pagulaskriisi kasutades sõjaseisukord omade vastu. Pärast kümmet komandanditund, kes põliselanikest tänaval tabatakse, läheb  paremal juhul vangi.