ARVAMUS

Põllumajandus-kaubanduskoda, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit käivitasid nädal aega tagasi allkirjade kogumise kampaania, mille eesmärk on koputada valitsuse südametunnistusele Eesti piima- ja sealihatootmise allakäigu peatamiseks. Kuni 25. aprillini saavad kodulehel http://petitsioon.ee/peatame-kodumaise-toidutootmise-haabumise või kirjalikult põllumeeste toetuseks allkirja anda kõik Eesti toidutarbijad, kes hoolivad kodumaisest toidust ja Eesti maapiirkondade heast käekäigust.

Poliitiliste otsuste – Venemaa kaubandussanktsioonid, Eesti valitsuse kohalikke tootjaid diskrimineeriv põllumajanduspoliitika, ELi piimakvootide kadumine ja sealihatootjatele kehtestatud kauplemispiirangud – mõjul on Eesti sealiha- ja piimatootmine sattunud sügavasse kriisi. Olukorra leevendamiseks on vajalik Eesti valitsuse kiire sekkumine, sest Euroopa Liidu abimeetmed on ammendunud.

Nii nagu Eesti põlevkivisektor või rahvuslik lennufirma, nii on kodumaise põllumajandus- ja toidutootmise säilitamisel laiem majanduslik mõju nii maapiirkondadele, Eesti ekspordivõimele kui ka põllumajanduse sidussektoritele maal ja linnas. Võimatu on aktsepteerida olukorda, kus põlevkivitööstuse toetuseks on valitsus valmis panustama üle 40 miljoni euro, vähemalt sama palju on investeeritud ka uude rahvuslikku lennufirmasse, kuid hoolimata korduvatest pöördumistest ei suudeta leida mitu korda väiksemat summat põllumajandus­sektorile!

Valitsuselt oodatakse kodumaiste toidutootjate ignoreerimise lõpetamist ja vastutustundlikke riigisiseseid meetmeid, mis takistaksid Eesti piimalehmade ja sigade arvu edasist vähenemist. Loomade arvu vähenemine tähendab Eesti sealiha kättesaadavuse halvenemist, piimatoodete ekspordipotentsiaali vähenemist ja tuhandete töökohtade kadumist eelkõige maapiirkondades.

Üleminekutoetusi tuleb maksta juba tänavu Euroopa Liidu lubatud maksimaalses mahus, et tagada Eesti põllumajandustootjate võrdne kohtlemine teiste riikide tootjatega ja leevendada turukriisi mõjusid.

Toetagem!

Homme peaks riigikogus sündima järjekordne tõde eestimaalaste jaoks - hiigeltrahvid. Kui  näiteks Saksamaal, kus keskmine kuutöötasu on umbes 3000 eurot, trahvitakse lahtise turvavöö eest 30 euroga (üks sajandik palgast), siis Eestimaal oleks trahv 400 eurot – peaaegu pool keskmist kuupalka. Pensionär peab ära andma terve pensioni ja jätma maksmata kommunaalmaksed, sattudes üürivõlglaste nimekirja. Ravimite ostmisele ja toidule ei jää sentigi.

Muidugi on mugav vastus, et ei tasu rikkuda … Kuid kuidas tasub oletatavad rikkumised kümne miljoni euroga ennatlikult riigi tähtsaimasse dokumenti, eelarvesse varakult sisse kirjutada? Võime öelda, et ei tasu kiirust ületada. Saksamaal seevastu on korralikud kiirteed, kus polegi võimalik kiirust ületada, sest piiri polegi. Meie väike riik suudab tagada kiirema sõidu enamjaolt ainult pealinna ümbruses.

Me pole viie rikkama riigi sekka jõudnud. Nüüd saame Euroopa kõige kõrgemate trahvidega riigiks. Mille nimel? Ikka katteta valimislubaduste ja valearvestuste nimel.

Häbiväärne on, et oleme ka vangistuste pikkuse poolest Euroopas esimeste seas. Rahvaarvu silmas pidades on meil neli korda rohkem vange kui Soomes. Miks ometi? Kas me oleme tõesti nii hull rahvas? Küllap tuleb lääne-eurooplasi mõista, kui nad nimetavad meid mõruda ilmega ida-eurooplasteks.

Miks ei ole meie kõrgetele kohtadele kandideerinud ametnikud suutnud Eesti mainet tõsta? Pigem anname lahketele ja vabadele lääne-eurooplastele märku, et ärge siia sõitke. Lahtise turvavööga parklas manööverdamine tähendab trahvi, mille eest saaks ligemale kümme paagitäit bensiini. Kas me seda tahamegi?

Erilise loogilise kaose tekitas laupäeval (9. aprillil) justiitsministeeriumist saabunud teade, et minister moodustas 18liikmelise karistuspoliitika töörühma. Milleks siis praegune trahvieelnõu, kui valmistutakse tegema uut? Küllap näitab valitsus sellega, kui kummitempel riigikogu tegelikult on.

Kas hiigeltrahvid, mis on mõne rikkumise eest (turvavöö) isegi kuni 13 korda kõrgemad kui Saksamaal, teevad vaese väikeriigi rikkaks?