Üheks praeguse aja trendiks on eestlaste väljavool välismaale. Otsitakse paremat elu, tasuvamat töökohta, uut maja või korterit. Sageli arvatakse, et inimese elu peab kulgema pidevas tõusujoones: ikka kiiremini, kaugemale ja kõrgemale! Nagu elu oleks üks võidujooks ning pidev mõõduvõtmine naabrite, tuttavate, sugulaste ja sõpradega.

43 aastat ühes kohas töötanud ja 30 aastat ühes majas elanud Lõuna-Eesti vahvaim vanaisa Peeter Hade pole säärast sählamist tarvilikuks pidanud ning leiab, et on õnnelik inimene. Tema on edu ja suure raha taga ajamise asemel keskendunud lastele, keda ta on üles kasvatanud 13, ning nüüd ei tule tal kunagi igavust tunda. Ikka leidub keegi, kes talle mingit tegevust organiseerib. Kuna ta on olnud laste jaoks olemas siis, kui nemad teda vajasid, on lapsed olemas tema jaoks nüüd, kus tema neid vajab. Ja seda suurima rõõmuga, sest ta oli oma lastele väga hea ja hooliv isa.

Kuna inimene mitut vankrit korraga vedada ei jõua, siis tuleb teha valik: kas suunata suurem aur karjäärile või perekonnale. Tööd rühmates tuleb ohverdada aeg lastega ning lastele keskendudes ei saa seada suuri nõudmisi karjäärile ja sissetulekule.

See on muidugi iga inimese valik, millise tee ta valib, kuid on olnud huvitav lugeda uurimusi, mis on tehtud vanade inimestega. Neilt on küsitud, mida nad oma elus kõige rohkem kahetsevad, ja mitte keegi ei ole öelnud, et oleks pidanud rohkem tööd rabama. Kuid peaaegu kõik on tunnistanud, et oleks pidanud rohkem aega veetma lähedaste ja eriti lastega.

Noored seda ei taju, kuid aastate möödudes minetavad karjäär ja raha oma kullasära ning üha suurema tähenduse omandavad inimsuhted. Kui neisse ei ole elu jooksul piisavalt panustatud, siis võib juhtuda, et laps, kellega vanemad suhelda igatsevad, ei taha enam nendega suhelda, sest ema-isa on talle võõraks jäänud. Nii kaobki väärtuslik side sugupõlvede vahel.

Elu on tegelikult nagu aed: see, mille eest sa hoolitsed, mida väetad ja kastad, kasvab ühel päeval suureks ja ilusaks ja sul on võimalik tema vilju nautida.

Kui roolijoodikule karistust määrata, siis nädalavahetusel toimunu oli karm näide: roolijoodik sõitis surnuks oma lapse ema.

Selle teoga karistas roolijoodik end rohkem, kui ükski instants või kohus oleks kunagi suutnud karistuseks määrata. Väike laps jäi emata ja pikaks ajaks ka isata, sest roolijoodikut ootab mitmekordse õigusrikkumise eest karm karistus, tõenäoliselt reaalne vangistus.

Ühtlasi näitab nädalavahetusel toimunu, et praegused karistused roolijoodikutele kahjuks ei toimi. Inimesed tarbivad ikka alkoholi edasi ning istuvad purjuspäi autorooli. Miks mõni inimene pärast alkoholitarbimist autorooli istub, on tingitud sellest, et alkoholijoobes kaob neil inimestel oma tegevuse üle kontroll ning purjus peaga sõitmisega kaasnevatele ohtudele ei mõelda.

Praegu on roolijoodikute karistused juba piisavalt karmid, kuni juhtimisõiguse piiramise ja sõiduki äravõtmiseni. Karistuste karmistamine pole loodetud tulemust andnud: inimesed istuvad purjuspäi rooli isegi siis, kui juhiluba ja auto on käest võetud. Lahendus oleks kõik purjuspäi sõitjad vangi panna, aga vangide ülalpidamine läheb juba niigi ühiskonnale rohkem maksma kui lapse ülalpidamine. Ühiskond ei jõuaks sellist hulka vange lihtsalt ülal pidada.

Ühiskond peab teadvustama, et massiline roolijoomarlus pole ainult ühe või kahe isiku mure, see on terve ühiskonna probleem. Nii nagu on terve ühiskonna probleem Eestis vohav massiline alkoholism. Eesti on arenenud OECD riikide hulgas kõige suurema alkoholitarbimisega riik ning üks suurema alkoholitarbimisega riike terves maailmas. Roolijoomarlus on selle ühiskondliku pahe üks varjukülg, nii nagu koduvägivald ja üha rohkearvulisem laste ja noorukite alkoholi kuritarvitamine.

Seni kuni Eestis ei teadvustata alkoholi tarvitamist tervikuna kui probleemi, ei lahene roolijoodikute küsimus, sest olemasoleva põlvkonna asemele kasvab uus joodikute põlvkond. Või peab Eesti tõesti jääma ootama aega, mil igas perekonnas on keegi kellegi purjuspäi autoga surnuks sõitnud.