Lääne-Viru ettevõtja Oleg Grossi tulek Võrru võib siinse kaubanduse põhjalikult sassi lüüa.

Võru kaubandus on viimased viis aastat nautinud suhteliselt muutumatut olekut: turul on kaks suurt tegijat Maksimarket ja Maxima ning rida väiksemaid nišipoode nagu Selver, Rimi, Meie, Säästumarket, Kagumarket ja Võrumaa Toidukeskus. Neist väiksematest omakorda Selver, Rimi, Säästumarket ja Meie on üleriigilise keti osad. Nüüd aga siseneb turule uus suur tegija – Grossi Toidukaubad, mis on eriti viimastel aastatel kiiresti laienenud Põhja- ja Kesk-Eestis, näiteks Tallinnas. Võrru tulek näitab Grossi huvi Lõuna-Eestis kanda kinnitada. See valik pole juhuslik – Grossi põhiline trump on soodne hind. Kagu-Eesti väikeste palkade juures on kliendid eriti hinxnatundlikud. Pole imestada, kui Võru linna ja maakonna ning ka naabermaakondade inimesed ummistavad vähemalt esialgu Kagukeskuse parkla ning konkurendid peavad seda vesise suuga pealt vaatama.

Samamoodi nagu Maksimarket, Maxima ja Võrumaa Toidukeskus hakkab Gross kohapealses köögis toitu valmistama. Grossi pasteedid on üle Eesti kuulsad, ent Võru kokkade toodang on kohati isegi parem, mistõttu võib siin poe avamine mõjutada kõigi Grossi poodide toodete kvaliteeti. On loogiline, kui Gross hakkab Võrus valmistatud tooteid mujale laiali vedama. Gross on ise tunnistanud, et ei välista Kagu-Eestis väiksemate poodide ülevõtmist.

Kui Grossi tulek paneb ühelt poolt konkurente küüsi närima, siis teisalt tähendab see pidu tarbijate jaoks. Pole saladus, et Võru madala palgataseme tõttu kulub siin inimestel põhiosa sissetulekust toidu peale. Grossi poodide tulekuga avaneb inimestel juurdepääs soodsatele hindadele, mida juba varem on nautinud Põhja-Eesti rahvas. Inimestel jääb nüüd rohkem raha kätte, et seda investeerida näiteks laste huviharidusse, mida keskvalitsus ei toeta ja mida omavalitsused toetada ei jaksa. Kokkuvõttes võidavad ka konkurendid, kes peavad turul püsimiseks paremat teenust pakkuma.{fcomment}

Üheks praeguse aja trendiks on eestlaste väljavool välismaale. Otsitakse paremat elu, tasuvamat töökohta, uut maja või korterit. Sageli arvatakse, et inimese elu peab kulgema pidevas tõusujoones: ikka kiiremini, kaugemale ja kõrgemale! Nagu elu oleks üks võidujooks ning pidev mõõduvõtmine naabrite, tuttavate, sugulaste ja sõpradega.

43 aastat ühes kohas töötanud ja 30 aastat ühes majas elanud Lõuna-Eesti vahvaim vanaisa Peeter Hade pole säärast sählamist tarvilikuks pidanud ning leiab, et on õnnelik inimene. Tema on edu ja suure raha taga ajamise asemel keskendunud lastele, keda ta on üles kasvatanud 13, ning nüüd ei tule tal kunagi igavust tunda. Ikka leidub keegi, kes talle mingit tegevust organiseerib. Kuna ta on olnud laste jaoks olemas siis, kui nemad teda vajasid, on lapsed olemas tema jaoks nüüd, kus tema neid vajab. Ja seda suurima rõõmuga, sest ta oli oma lastele väga hea ja hooliv isa.

Kuna inimene mitut vankrit korraga vedada ei jõua, siis tuleb teha valik: kas suunata suurem aur karjäärile või perekonnale. Tööd rühmates tuleb ohverdada aeg lastega ning lastele keskendudes ei saa seada suuri nõudmisi karjäärile ja sissetulekule.

See on muidugi iga inimese valik, millise tee ta valib, kuid on olnud huvitav lugeda uurimusi, mis on tehtud vanade inimestega. Neilt on küsitud, mida nad oma elus kõige rohkem kahetsevad, ja mitte keegi ei ole öelnud, et oleks pidanud rohkem tööd rabama. Kuid peaaegu kõik on tunnistanud, et oleks pidanud rohkem aega veetma lähedaste ja eriti lastega.

Noored seda ei taju, kuid aastate möödudes minetavad karjäär ja raha oma kullasära ning üha suurema tähenduse omandavad inimsuhted. Kui neisse ei ole elu jooksul piisavalt panustatud, siis võib juhtuda, et laps, kellega vanemad suhelda igatsevad, ei taha enam nendega suhelda, sest ema-isa on talle võõraks jäänud. Nii kaobki väärtuslik side sugupõlvede vahel.

Elu on tegelikult nagu aed: see, mille eest sa hoolitsed, mida väetad ja kastad, kasvab ühel päeval suureks ja ilusaks ja sul on võimalik tema vilju nautida.