Eile Võru vallamajas toimunud pagulasküsimuste-teemalisel arutelul jäi kõlama omavalitsuste vastuseis Lõuna-Euroopast saabuvatele pagulastele.

Pagulasküsimuste otsustaja, sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse pidi vastama Võrumaa omavalitsuste esindajate teravatele küsimustele. Näiteks kas ta on isiklikult kokku puutunud islamiusulistega ning kas ta usub, et kaugelt maalt tulijaid on võimalik Eesti ühiskonda sulandada. Asekantsler andis mõista, et ei oska mitmele küsimusele vastata, ning et osa asju on pagulastega seonduvas poliitikute otsustada.

Üks suuremaid probleeme, millega Eestis tuleb seoses pagulastega silmitsi seista, on turvalisuse küsimus. Pole saladus, et nii Eestis kui ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas on vastuseis pagulastele väga suur ja inimesed on lausa vihale aetud. Euroopa Liidust poolsunniviisiliselt peale surutud pagulaskvoodid suurendavad veelgi võõraviha, mis viib kokkuvõttes teravate kokkupõrgeteni. Kui juba pagulassõbralikul Saksamaal süüdatakse pagulaste eluasemeid, mis siis veel Eestist rääkida. Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse sein pandi põlema ja süüdistama ei pea selles mitte kohalikke elanikke, vaid otsustajaid, kes pole suutnud suureneva võõraviha tingimustes varjupaigataotlejate turvalisust tagada. Manitsused stiilis: ärme nii tee või et nii pole ilus siin ei aita, sest inimesed on juba tehtud otsustega üles köetud.

Viha üle väljastpoolt tulijate vastu pole Kesk- ja Ida-Euroopas vaja imestada, sest Lääne-Euroopas tavapäraseks saanud heaolu ei ole siia veel saabunud. Sellises olukorras, kus omainimesed on sunnitud raskete olude tõttu kodust või kodumaalt lahkuma, on solvav, kui suure rahaga meelitatakse kohale väga kaugelt Aafrika mandrilt saabunud kutsumata külalisi. Sotsiaalministeeriumi asekantsler jäi näiteks eile vastuse võlgu Võru elaniku Veevi Hõraku küsimuse peale: milliste summadega on valitsus valmis toetama neid Eesti inimesi, kes tahavad kodumaale tagasi tulla.

Kui otsida Võrumaal näiteid, milline võiks olla ideaalne omavalitsus, siis tuleb millegipärast silme ette Rõuge. Sest Rõuges on osatud põllumajanduses töötavate inimeste osakaalu langusele kõige paremini reageerida.

Nagu tõi Rõuge koolimajas laupäeval korraldatud mõttetalgutel välja koolitaja Indrek Maripuu, siis on põllumajanduses inimeste arv vähenenud viimased sada aastat ja see vähenemine jätkub. Maripuu tõi piltliku näite tulevikust, kus põllumajandusfirmas on tööl vaid kaks elusolendit: inimene ja koer. Inimene selleks, et masinate tegevusel silma peal hoida, ja koer selleks, et valvata, et inimene masinaid näppima ei läheks. Praegu põllumajanduses toimuv kiire mehhaniseerimine on protsess, mis on paratamatu ja millele ei saa vastu seista. Seetõttu on viljatud kõik katsed maapiirkondades senisest rohkem inimesi põllumajanduses kaasata – sellest ei tule midagi välja.

Põllumajanduse mõttetu pealesurumise asemel tuleks näha maaelu muid tahke. Näiteks on loomemajanduses töötavate inimeste arv mitu korda suurem kui põllumajanduses ning need inimesed otsivad omale rahulikumat ja inspireerivamat elukeskkonda, kui seda on paneelmaja mõnel linnatänaval. Selleks aga, et linnast inimesi maale meelitada, on vaja kuvandit muuta. Edukad on olnud need piirkonnad, kus on osatud panustada kogukondlikku tegevusse ning just siin on Rõuge esirinnas. Väga hea näide on Sänna juhtum. Sänna endine mõisahoone oli lagunenud, kauplus ja postkontor kinni pandud ning piirkond välja suremas. Ühel hetkel aga leidus mõisakompleksile huviline, vallavalitsus nägi selles võimalust ja nüüdseks on Sänna üks kiiremini arenevaid piirkondi Võrumaal. Sännas on avatud Leiutajate külakool, mille õpilaste arv on tõusuteel. Rõuge enda kooli õpilaste arv on samuti tõusujoonel: tänavu astus esimesse klassi ligemale kolm korda rohkem õpilasi kui möödunud aastal. Rõuge inimestel on sära silmis, neile meeldib oma koduvallas elada ja seal on, millest teistel eeskuju võtta.