Umbes tosin aastat tagasi ütles Jüri Mõis, et Tallinnast vaadates lõpeb Eesti lennujaama juures. Nüüd võib vist öelda, et kõik lõpeb Tallinnaga, sest riik ei saanud hakkama lendamise korraldamisega, ei ole saanud hakkama haldusreformiga, regionaalpoliitikaga, maaelu edendamisega.

Nüüd on Lennart Meri lennujaam ilma pääsukeste ja rukkilillelogoga Estonian Airita, mille elushoidmiseks kulutati ebaseaduslikult 130 miljonit eurot. Estonian Airi juhiti nii, et saadi lubada olla kümme aastat kahjumis. Kes vastutab? Nüüd on kiiruga eraldatud 40 miljonit eurot Sloveenia Adria Airways’ile (Nordic Aviation Group).

Uudistest vilksatas läbi, et Estonian Airi lõpp olevat olnud teada juba 2013. aastast alates. Huvitav fakt oli ka see, et Estonian Airiga lendajatest üle poole on poliitikud ja ametnikud. Muide, ka nende lennukipiletid maksavad kinni maksumaksjad, nagu nad maksavad kinni ka riigikogulaste luksuslikud autod.

Millal teie lendasite viimati Estonian Airiga? Sellele küsimusele ei olegi nii lihtne vastata, sest tavaliselt lendab lõunaeestlane tšarterlendudega, mis ei olnud tavaliselt Estonian Air, tihti on otstarbekam lennata Riia kaudu. Võib-olla oleks Tallinna otsustajatel aeg valehäbist üle saada ja appi paluda lätlaste Air Baltic!?

Piinlik lugu on haldusreformiga, millega tegeldi juba eelmisel sajandil. Keegi ei julge ega vist ka oska öelda, kui palju on seda reformi teinud ametnikele maksumaksja taskust palka makstud. Kui uskuda, et reformi tegijad teadsid sajaprotsendiliselt, et reform ei toimu, siis on olukord veelgi piinlikum.

Helir-Valdor Seeder tunnistas, et on haldusreformiga kokku puutunud kaua aega ja selle aja jooksul toodetud paberid ja kaardid ei mahuks vist isegi avarasse Aila näpustuudio ruumi ära.

Äkki tasuks meil üles otsida ühe endise maavanema paberid, kus juttu Suur-Võrumaast ja asuda asja ajama? Vägisi kipub kinnistuma mõte, et Tallinn ei hooli meist. Tallinn ei saa hakkama iseendagagi ja tunnistab kibestunult, et nad on nagu Euroopa nurgatagune.{fcomment}

Esimest korda tähistati isadepäeva 1910. aastal USAs Washingtoni osariigis Spokane’i linnas, kus praegu elab umbes 200 000 inimest. Ametlikult kuulutati see päev Ameerikas riiklikuks pühaks 1966. aastal ja tähistatakse seda juunikuu kolmandal pühapäeval ehk meie jaanipäeva paiku.

Seda 105 aastat tagasi ilmavalgust näinud päeva on püütud kaaperdada mitut moodi. Nõukogude ajal arvati, et üks õige meestepäev on armee aastapäev (23. veebruar). Eesti võttis isedepäeva üle Soomest ja seda tähistatakse novembrikuu teisel pühapäeval, ja nüüdki meeldib militaarstruktuuridele isadepäeval ennast näidata.

Isadepäeval on Estonias kohal president abikaasaga. Nüüd on president abikaasata. Eks seegi ole aja märk, kus hoolega tegeldakse kooseluseadusega, mille tulemusena võib lapsel olla kaks ema või kaks isa!? Teada olevalt praegu kasvabki Lõuna-Eestis üks beebi, keda tulevikus ootavad Põhja-Eestis kaks isa. Kuidas selles peres tulevikus näiteks emadepäeva tähistatakse?

Milline on tähtpäevade tulevik? Kui kaua nad peavad ajaproovile vastu? Kas neid üldse vaja ongi? Hingedepäevast ja hingedeajastki on saanud müügiüritus, jõuludest rääkimata. Samal ajal võivad kümned tuhanded lapsed nälgida, kuigi neil on ju tegelikult isa ja ema olemas. Toidupank kogub kauplustes lastele toiduaineid, kuid samal ajal on sotsiaalministeeriumis koostamisel toitumise roheline raamat ja toitumis- ja toidusoovitused! Eesti riigi kodanikud olevat järjest kaalukamad.

Kui võrulasest olümpiavõitja ja eksriigikogulane ning isa Erki Nool on korduvalt soovitanud koolides sisse viia võimalikult mitu kehalise kasvatuse tundi nädalas, et laste rüht ja kaal paika saaks, siis see on jäänud hüüdjaks hääleks väikeses Eestis.

Sotsiaalteadlane ja samuti isa Ülo Vooglaid ütleb otse ja lühidalt: toitumis- ja paljude muude probleemide taga on stress, kuid sellel ei peatu ametnikud üldse.

Isade sõnu ja soovitusi ei pea maksumaksja palgal olijad millekski. Ühes Eestimaa kohas tänavu aasta isa valida ei õnnestunudki, sest polnud ühtegi kandidaati!?{fcomment}