Tänase lehe staarid ehk tähed on vanaisad. Meil on au ja suurim heameel esitleda teile neid 23 vahvat vanaisa, keda nende lapsed ja lapselapsed on meie „Lõuna-Eesti vahvaima vanaisa” fotokonkursile esitanud või kes on end ise meie konkursile üles andnud. Nad kõik on erinevad inimesed, kuid on ka midagi, mis neid ühendab – neil kõigil on alati aega oma laste ja lastelaste jaoks. Ühele meeldib meisterdada ja lastele liumägesid-mänguväljakuid kokku panna, teine õpetab lastelastele tähed
ja lugemise selgeks, kolmas käib lastelastega seenel ja marjul.

Peale lastelastega tegelemise jätkub meie vahvatel vanaisadel indu veel ka teisi inimesi aidata. Näiteks Mõniste vanaisa Vello ärkab oma lapselapse sõnul juba kell neli, et talvehommikuti külarahva jaoks teed lumest puhtaks lükata; Meremäe vanaisa Leo jällegi taastas oma kodukülas ajaloolise tsässona. Kuid need on vaid üksikud näited. Vahvate vanaisade vägitegudest võiks kõneleda veel ja veel ning te võite neist ise meie tänasest lehest lugeda.

Vanavanemate päevani 13. septembril on veel pisut aega, kuid ettevalmistusi selleks tasuks tegema hakata just praegu. Näiteks planeerida juba nüüd külaskäik vanaisa ja vanaema juurde ning nendega koos siis midagi vahvat ette võtta. On ju ikkagi suvi ning ilmad pole veel kuigi külmad. Miks mitte minna koos vanaisaga metsa marjule või seenele või võtta lihtsalt ette üks tore jalutuskäik? Alati ei pea tegema suuri žeste, vanaisa ja vanaema rõõmustamiseks piisab vähesest. Sageli ei ole vaja muud kui lapse ja lapselapse kallistust ja naeratavat nägu ning vanaisal ongi juba tuju hea.

Mis kõige tähtsam: hinnakem oma vanaisasid nüüd, kui nad on veel elus. Kui neil on veel jaksu lastelastega ringi joosta ja igasugu „hullusi” kaasa teha. Küsigem neilt, kuidas oli elu nende lapsepõlves, mis põnevaid tegemisi nad oma nooruspõlves ette võtsid, millistes lahingutes osalesid, millal ja kuidas nad vanaemaga kohtusid ning milliste põhimõtete järgi oma lapsi kasvatasid. Vanaisadel on palju rääkida, oleks vaid kuulajaid!

Suurte tülidega alguse saanud Võru koolireformis on suuremad pinged maas ning uued koolid lähevad eluga vapralt edasi. Tagantjärele võib öelda, et kuigi üle kivide ja kändude, koolireform Võrus õnnestus ning suurem osa endisi õpetajaid on uutes koolides tagasi tööl.

Võru õpetajate jaoks oli reform puhtmajanduslikult isegi kasulik, sest peale palga said kõik õpetajad kätte koondamisraha. Ka tõid kahe vana kooli likvideerimine ja kahe uue loomine kooliellu elevust ning uusi tuuli, mis võib tulevikku silmas pidades olla isegi kasulik ja vajalik.

Muu kõrval põhjustas Võru koolireform vangerdused terve Võrumaa koolielus. Misso kooli direktori kohalt asus Võru Kreutzwaldi kooli juhtima Kaider Vardja. Kreutzwaldi gümnaasiumi endine direktor Katrin Martinfeld asus tööle Antsla gümnaasiumi juhina ning Antsla gümnaasiumist lahkunud õppejuht Piret Kunnus asus omakorda Misso kooli direktori kohale.

Võru linnapea Anti Allas kirjeldas esmaspäeval Võru riigigümnaasiumi avamisel koolireformi kui asja, mis algul ragises, aga läks hästi käima. Uute koolide esindajad räägivad, et nii õpetajad kui ka õpilased on õhinas ning tunnistavad, et koolireform oli kokkuvõttes vajalik.

Õigupoolest oli Võru koolireform asi, mille puhul oli valida halbade ja veel halvemate valikute vahel. Eelmise linnavõimu pakutud lahendus oleks alles jätnud olemasolevad koolid, aga see oleks tähendanud piltlikult öeldes pintsaku õmblemist nööbi külge: sajakonna õpilasega Võru 1. põhikool oleks endaga ühendanud viis korda suurema Kreutzwaldi gümnaasiumi põhikooli osa. Oli loomulik, et see ei meeldinud Kreutzwaldi kooli rahvale: see tõi kaasa õppejuhi Ene Liivamäe sisenemise poliitikasse, mis mõjutas kokkuvõttes kohalike omavalitsuse valimisi nii, et endine linnavõim kaotas oma võimu. Kokkuvõttes asi õnnestus: Kreutzwaldi nimi jäi koolile alles ning selle asemel kadus ajalooline Võru 1. põhikool. Nüüd sõltub uue kooli juhtkonnast, kuidas õnnestub mitu kultuuri omavahel ühendada.