Möödunud aastal metssigade jahi piiramisest polnud midagi kasu – haigus liigub sellele vaatamata kiiresti edasi ja ohustab juba Võrumaa farme.

Metssigade jahti piirati teatavasti lähtuvalt Valgevene kurvast kogemusest, kus katkuhirmus alustati sigadele metsas kohe ulatuslikku jahti, mis pani haiged sead veel kiiremini liikuma. Eestis piirati katku levimise hirmus jahti sigadele, aga see pole aidanud haiguse liikumist peatada. Katk liigub üha edasi ning on jõudnud Valga- ja Viljandimaal juba kodusigadeni. Kui asi nii edasi läheb on ainult aja küsimus, millal see jõuab Võrumaal kodusigadeni.

Metsas on katk haaranud juba poole Võrumaast. Maavanem Andres Kõivu kabineti seinal on kaart, kus on näha, kuidas katk on tulnud sisse Valga- ja Viljandimaalt ning liigub suunaga ida poole. Haigus liigub metsas väga kiiresti edasi. Maavanema kinnitusel on katk vallutanud poole Võrumaast viimase poole aasta jooksul ja kui nii edasi läheb, on aasta lõpuks haaratud terve Võrumaa.

Kuigi Võrumaal pole katk veel jõudnud kodusigadeni, tuleb selleks juba nüüd teha ettevalmistusi. Teiselt poolt tuleb teha tõrjetööd – selleks saab olla ainult metssigade massiline hävitamine. Maavanema kinnitusel on sellele juba mõeldud. Maavanem on ise jahimees ning tema kinnitusel on üpris tõenäoline, et lähiajal lubatakse metssigadele pidada ajujahti ning ühtlasi küttida emiseid. See on küll karm viis arvukuse piiramiseks, aga midagi muud ei jää üle. Nagu ütles maavanem, on valida kahe halva vahel ja vähem halvem on metssigade arvukuse järsk vähendamine.

Aeg on näidanud, et katk on väga raske haigus, mille tagajärjel on suremus peaaegu sada protsenti. Vaid üksikud isendid jäävad metsas ellu. Mingit vaktsiini seakatku vastu pole veel välja töötatud, mis tähendab, et katku tagajärjel võivad Eestis surra kõik sead. Jäävad vaid mõned üksikud farmid, näiteks Viljandi külje all asuv Ekseko, kus töötajad käivad iga kord enne tööle minekut duši alt läbi ja panevad selga uued puhtad riided.

Sada aastat tagasi oli Eesti taluvõi maailmakuulus ja seda eksporditi usinalt muu hulgas toonasesse maailma mõjuvõimsaimasse riiki Inglismaale. Küsimus on, miks ei võiks maitseomaduste poolest maailma paremikku kuuluvad Eesti piimatooted maailmas läbi lüüa nüüd, sada aastat hiljem. Pole arusaadavat põhjendust, miks ei võiks Eesti piimatooted lüüa läbi näiteks praeguses maailma mõjuvõimsaimas riigis USAs või siis suurima rahvaarvuga riigis Hiinas.

Eesti ilmastik pole saja aastaga märkimisväärselt muutunud – siin on endist viisi ühed maailma parimad tingimused piimakarja kasvatamiseks. Siin on ikka veel piisavalt maad, sademeid ja päikest, et kasvatada rohtu, mis on lehmade põhiline toit. Piimatoodete tarbijaid pole sugugi vähemaks jäänud – maailma rahvastik on saja aastaga kolmekordistunud.

Kurb on vaadata, kuidas näiteks Võru juustutööstuses pannakse teistega ühte patta Mõniste valla OÜ Lõunapiim maheheinapiim ja sellest toodetakse juustu, mis poelettidel ei võistle mitte kvaliteedi, vaid hinna poolest. Piltlikult öeldes: kui muidu üritatakse teha sitast saia, siis Eestis toodetakse saiast rahumeeli sitta. Eesti maailma parim piim läheb suures osas pulbriks, mis võistleb maailmas kõige odavamas piimatoodete kategoorias. Heast asjast tehakse rämps, mille üle ollakse millegipärast veel uhked. Iroonia tipp on asjaolu, et vabariigi valitsuse suure kära saatel Jaapanisse müüdud piimapulber ei valminud mitte Eesti, vaid Saksa tootjate lõssisegust.

Praegu Eesti piimanduses toimuv näitab, kuidas heal asjal lastakse hävida. Kogenud põllumehel, Nopri talumeierei juhil Tiit Niilol on õigus, kui ta ütleb, et Eestis võiks olla töötleja, kes 50 protsenti piimatoodetest ekspordib ning keda toetaks puhta ökopiima bränd. Niilo pakub välja, et Eesti võiks olla maailma esimene orgaaniline riik.

Eestil on kõik eeldused toota maailma parimast piimast maailma parimat juustu ja muid piimatooteid. Vaja on ainult suunamist: miks mitte made in Estonia põllumajanduses?!