ARVAMUS

Kui Mari ja Jüri kokku saavad, armuvad ja koos elama hakkavad, ei mõtle nad kohe kindlasti, kuidas elada edasi siis, kui Marile ühel päeval hoopis Peeter või Jürile hoopis Tiina meeldima hakkab. Kuid pole parata, vähemalt korra elus lahku läinud inimesi on meie igaühe tutvusringis ilmselt rohkem kui neid, kes kohe esimese katsega „tulid, nägid, võitsid.“ Kodulaen, laste kulud, järelmaksud, liisingud... Kõik need kohustused on endale võetud heal meelel, elu edendamiseks ja arvestades kahe palgaga. Kuidas aga säilitada enamvähemgi sama elustandard siis, kui kahe palga asemel on ühest päevast vaid üks? Selle küsimusega on maadelnud tuhanded.

Uued kulud

Trots stiilis „ma saan üksi ka hakkama!“ võib algul ajendada otsust jätkata kõike täpselt samamoodi. Aga kas see on ikka arukas? Viieaastane laps ei pea tingimata käima eraõpetaja juures inglise keele tunnis ja koolilapse kehalise kasvatuse hinne ei sõltu sellest, kui kallid või millise kaubamärgi tossud tal jalas on. Jah, tõenäoliselt soovib iga lapsevanem pärast lahutust kõige enam seda, et lapsed ei kannataks, kuid reaalses elus kipub pigem täiskasvanu selliseid asju üle tähtsustama.

Muidugi annab tunda, kui pead kõiki seniseidki kulusid üksi kandma hakkama. Kuid oma „uue elu“ eelarvet koostades tasub valmis olla ka selleks, et lisanduda võib ka mõnigi uus. Näiteks sõltuvalt lahku kolinud vanemate elukohast võib korraga tekkida vajadus lapsehoidja järele. Kui varem jagasite lapsehoidmise kahe peale, siis juhul, kui üks vanematest kolib lahutuse järel teise linna, peab lapsega elav vanem paratamatult abi otsima.

Ühekordse suurema väljamineku võib tingida ka see, kui lahku koliv ekskaasa võtab endaga kaasa näiteks teleri või külmkapi (milleks tal ühisesse ellu sama võrra panustanuna on ju ka õigus). Kui sul sääste pole, lisandub siinkohal su planeeritud igakuistele väljaminekutele tõenäoliselt ka järelmaks.

Alimendid ja kinnisvara

Kui hing lahkumineku järel haige, kiputakse vahel ebameeldiv ja tüli õhutav laste rahade teema tagaplaanile jätma. Alimentide määramist käsitletakse vahel lausa nõrkuse märgina, tõestusena, et ei tulda iseseisvalt toime. Kuid see pole õige koht oma uhkuse väljendamiseks. Ka lapsega mitte koos elav vanem peab osalema lapse kasvatamises ning tema vajaduste eest hoolitsemises.

Eluase, mis oli jõukohane kahe palga korral, ei pruugi seda olla vaid ühe leivateenija jaoks. Kuid tihti püütakse taas kas ekskaasale tõestamiseks või lastele mõeldes ikkagi endist eluaset iga hinna eest säilitada. Sageli pole see mõistlik. Väiksemale pinnale kolimine ei ole nõrkuse märk, vaid kaine mõtlemine. Ka lapsed saavad sellest aru, kui selgitada neile, et odavam eluase võimaldab leida raha ka näiteks veekeskuses või puhkamas käimise jaoks.

Iga suhe on eriline ja niisamuti on eriline iga lahutus. Erinevad suhte jooksul tehtud otsused, võimalik abieluvaraleping, suhtesse kaasa toodud „kaasavara“, laste olemasolu ja nende edasine elukoht – kõik need teevad väga konkreetsete lahenduskäikude väljapakkumise siinkohal võimatuks. Aga kõike eelnevat arvesse võttes on üks peamine soovitus – hoida pea külmana, jalad põhjas ning valmis tuleb olla ka ajutiselt elustandardis järgi andma, et siis ennast peagi tagasi üles töötada.

Tosin aastat tagasi kirjutas Võrumaa Teataja Aare-Vello Mikkelsaare kirveleiust Kirumpää lähistelt. Siis sai mõtestatud, et elu oli siinmail juba ammu varem, kui meil teada. Siis oli tegu metallist kirvega. Nüüd oleme silmitsi kivikirvega.

Mida võiks see kirves jutustada? Küllap on lihtne oletada, et kirvest kasutati nii tööks kui ka toiduhankimiseks. Kas suudate ette kujutada, kuidas seda kirvest teritati lõkke ääres enne järjekordset jahti ja milline oli see kirves jahilt tagasi tulles? Verine.

Millised olid need loomad, mida sai kirvega tabada, et perele kõhutäidet muretseda? Oda ja vibu olid kiviaja lõpupoole nii-öelda moodsad ja kiired jahirelvad. Odaotsi ongi leitud hulgim igal pool. Aga kivist kirves!? Järelikult oli siinkandis võimalik elada ja toime tulla tuhandeid aastaid tagasi. Kes olid need loomad, keda kütiti, milliseid taimi söödi …? Kuidas elati üle talv? See on nii kauge aeg, et ajaloolased ei söanda seda aega isegi täpselt määratleda. Arvatakse, et kiviaeg algas kaks kuni viis miljonit aastat tagasi.

Miljon aastat siia, miljon aastat sinna pole kiviaja mõistes mingi näitaja. Kiviajale järgnes pronksiaeg. Tegelikult oli üleminek pronksist tööriistadele väga-väga pikk, tuhandeid aastaid kestev etapp.

Kivikirve leiu põhjal on selle aja uurimine üllatusi täis ja esitab uskumatuid väljakutseid. Isegi kui väga unistada, ei suuda me kuigi hästi ette kujutada inimest, kes selle kivikirve valmistas ja seda enda elushoidmiseks kasutas.

Eesti esiaeg algas jääajajärgsest ajast ja lõppes 13. sajandi algul, millal alates Liivimaa kroonikast hakkasid ilmuma siinseid olusid ja ajaloosündmusi kirjeldavad ajalooallikad.

Kuidas eeloleval nädalavahetusel seletab Navi külast leitud kivikirve lugu ajalooprofessor Aivar Kriiska, seda tasub laupäeval Navile kuulama minna. Ees on Navi küla taassünd hoopis uues ajalises võtmes.