ARVAMUS

Esmaspäeval vahetab esimene Eesti enneolematu pidulikkusega presidenti. Kuuendal katsel sai ta valitud. Armutult lasid ajakirjandus ja netikommentaatorid (või erakondade netitrollid) ribadeks kõik, kes julgesid kampaania korras kandideerida. Viga on selle paugutamise tõttu saanud mitme inimese renomee ja mõranenud ka mõned erakonnad. Valimistega seotud seltskond on haldusreformi ja ilmselt ka riigireformi väärt. Ehk oleks aeg põhiseadust uuendada, et presidenti (kui ta nii vajalik on) saaks valida riigi kogu rahvas? Ja mõistlik oleks lõpetada see e-valimiste promo. Tunnistavad ju Eesti tõelised sõbrad USAst, et meie suur idanaaber toimetab nende kõige salajasemates arvutivõrkudes nagu oma kodus. Kas meil on teisiti?

Riigikogu ei oleks pidanud kiirustama tööpäeva lõpuks äravalimisega, vaid leppima kokku kindlad reeglid, kuidas seda teha.

Kas end vabaks ja sõltumatuks laulnud rahvas on ikka nõus esimese Eestiga selles, et presidenditool on euroliidust errulastud nomenklatuuritöötajate mugavaks reserv-istumispaigaks? Äkki on niisugune soov pisut hilinenud, sest euroliidu vägevad kipuvad sealt ise juba ära. Kas on meie kohalike „rahvajuhtide” pingid praeguseks tühjad ja peale Soomes töö leidnud Kalevipoegade on Maarjamaalt lahkunud ka demokraatia – valimiste asemel lepiti kiirustava poolthääletamisega.

Aeg on niikaugel, et „eliidil” tuleks lasta nautida neidsamu töötutoetusi, töövõimetus- ja rahvapensioni, mis kogu rahval – ehk paneks see tõsisemalt määrama suunda, kuhu Eestit juhtida. Brüsseli tulnukaid oli seekord kandidaatide seas kaks. Kui tahetakse sedamoodi, siis pidagugi Brüssel ülal nii oma kohalikke vürstikesi kui ka nende kaasasid, tagagu neile eluaegsed hüved ja uhked matused.

Enne veel kui kontrollikoja tool on jõudnud jahtuda, on taasalanud ekspeaministri ja eksriigikontrolöri kontrollikotta saatmise saaga. Meest on väntsutatud sama kaua kui kampaania läbi teinud ekspresidendikandidaate.

Kiirpresidendimääramist silmas pidades tasuks kiirkorras kontrollikotta saata näiteks üks tublidest Luhamaa tollitöötajatest.

„Fantastiline kevad,” ütlevad mesinikud. „Päike tuli välja, ilm läks varakult soojaks. Õunapuud, kodutaimed ja lilled läksid kiiresti õitsele.” Esimest mett korjati rõõmuga kuni jaanipäevani ja loodeti, et sellele järgneb ka ilus suvi ja korralik saak. Seda aga tänavu ei tulnud.

Suve teine pool läks magusatootjate jaoks hapuks, ilm läks vihmaseks ja pilviseks, mesinike meeleolu koos sellega halliks. Mesilased ei saanud oma tööd teha. Mitte selle pärast, et lilled ei õitsenud, vaid seetõttu, et õied ei eritanud usinatele putukatele nektarit.

Üldine trend on siiski positiivne. Mesinike ja mesilasperede arv Eestis järjekindlalt kasvab, mesindusse tuleb aasta-aastalt juurde noori: koolituste ja toetuste kaudu ning eelkõige nende endi huvi tõttu. Mesilased on huvitavad putukad, kelle tegevusest on  püütud aastasadade jooksul aru saada ja sellest tulu teenida. See huvi pole kuhugi kadunud.

Mesindus on taas näide sellest, kui sõltuv on Eesti maamees välistest tegurites, olgu selleks siis ilm, riigi põllumajanduspoliitika vms. Eestimaist mett ei ole tänavu varasemaga võrreldes seega palju, see suurendab odavama importmee sissetulekut, mille kvaliteet võib olla teadmata. Mee vähesus tõstab aga eestimaise mee hinda. Kas see nii on, saab näha juba nädalavahetusel toimuval meelaadal.

Meetoodang kõigub aastati sõltuvalt ilmaoludest ja meekorjetingimustest, kuid on Eesti ulatuses ligikaudu 1000 tonni. Importmee osa Eesti turul on viimastel aastatel keskmiselt 200 tonni. Seda mett müüakse valdavalt suurkauplustes eesti meega võrreldes odavama hinnaga ja ostjateks on enamasti hinnatundlikum meetarbijate ring. Samas eelistab umbes 80 protsenti tarbijatest läbi aastate eesti mett, neist 60-65 protsenti ostab mett otse mesinikult ja viis kuni kaheksa protsenti tarbib oma või sugulaste mesila mett.

Eestis on palju väikeseid mesinikke, kes toodavad mett omaenda tarbeks ja jagavad seda oma sõpradele ja tuttavatele. Soovitame maiasmokkadel sellel aastal varakult nende uksele koputada. Sest suurema käitlemise ja hulgimüügiga tegelevad kodumaised meetootjad ei varusta tänavu kaupluselette mitte supi-, vaid teelusikaga.