ARVAMUS

Eestlastel, sealhulgas võrulastel algas uus aasta 1. jaanuaril musta maaga. Setudel algas uus aasta paar nädalat hiljem, kuid valge maaga. Esmaspäeval algab ahviaasta peaaegu musta maaga. Mitu korda võib ühe aasta sees aasta alata?

Tegelikult algab esmaspäeval, 8. veebruaril mõned minutid enne päikeseloojangut kell 16.39 Idamaa kalendri järgi 2559. aasta ja ühtlasi ka kevad, ning sobib istutada õistaimi.

Filosoofide sõnul tuleb aja mõistmisel alati lõpust alustada, sest lõpp nihkub ajas edasi, kuid alguspunkt on paigas. Aeg on meie jaoks avastamata, kuigi aeg valitseb kõike, mida me eales ette võtame või mõtleme.

Suured mõtlejad on leidnud, et aeg on vaid olevik. Teised jälle on veendunud, et aeg on vaid minevik ja olevik, mis liiguvad koos tuleviku poole ning olevikust saab minevik tuleviku poole liikumise igal hetkel.

Inimene ei saa elada ilma ajata. Aeg inimesest ei hooli. Aeg toimib ilma meieta. Inimene on ajamõõtmisel jõudnud ülima täpsuseni. Iga nelja aasta tagant tuleb aga kalendrisse veebruarikuu lõppu kirjutada 29. kuupäev ja siis on aastas 366 päeva. See ei tee meid rikkamaks, küll aga 24 tunni võrra vanemaks.

Veel praegugi kasutatakse parema mõistmise huvides, et reisi pikkuseks on kolm päeva, mitte nii ja niipalju kilomeetrit või miili. Ometi asus inimene aega mõõtma ja umbes 3500 aastat tagasi leiutati veekell. 360 aastat tagasi leiutati pendelkell, mis on kõige kauem ajale vastu pidanud kell ning leiab kasutust praegugi.

Seniajani spekuleeritakse: kas aeg on ikkagi pöördumatu? Kas aeg liigub kogu aeg ainult ühes suunas? Kuidas defineerida aega?

Ülehomme algav ahviaasta on täidetud ekstsentrilisusega, kuid nautige seda, sest ahv leiab väsimatult omapärase lahenduse, mille üle ta alati ise rõõmustab ja paneb teidki kui mitte naerma, siis muiet te tagasi hoida ei suuda.

Robert Louis Stevenson on öelnud, et poliitikuamet on ainus amet, milleks pole vaja mingit ettevalmistust.

Hetkel on see nägemus jälle aktuaalne. Tegelikult on see seisukoht aktuaalne alati, kuid vahepeal lihtsalt unustatakse, kuid siis leidub ikka inimesi, kes aitavad selle meelde tuletada.

Hiljuti ei talunud üks naispoliitik oma lüüasaamist ja nimetas vastaspoolt kolhoosiesimeesteks. Neil päevil informeeriti toimetust, kuidas rahvakoosolek oli nii korraldatud, et ei leitud paari minutitki tema arvamuse kuulamiseks, sest kõik oli nii peenhäälestatud!? Kelle huvides?

Samal ajal ei osatud sellel haldusreformi infotalgul vastata, millised teenused siis reformi käigus lisanduvad, mida näiteks Urvastes varem ei olnud? Vastuseks kõlas, et kõneleja Urvaste valda hästi ei tea, et saaks selle kohta midagi öelda, kuid Läänemaal, vist Lääne-Nigulas polnud ehitusasjatundjat, nüüd olevat … Selline libisedalaskev vastus ei lisanud siin Kagu-Eestis küll vastajale kompetentsi. Peaks Lääne-Nigulast üle küsima?

Kui Võrumaal haldusreformi ajalugu meenutada, siis oli omaaegne maavanem Robert Lepikson see, kes arendas teemat laiahaardeliselt. Nüüd pooldab 60 000 elanikuga omavalitsuse tekkimist Võro Selts. Varsti  võib sõna võtta jahimeeste selts ja soovib reformi käigus liita mõned Veclaicene valla metsamassiivid, sest seal on palju karusid.

Kahju, kui reformist saab taas naljanumber. Kas reformi kava enne jaanipäeva üldse seaduseks saabki ja kui saabki, siis algab ametnikel suvepuhkuste aeg ja siis tulevad ootamatult presidendi valimised …

Tegelikult peaks praegu rääkima elust pärast haldusreformi, sest kui reform on kavas lõpule viia kas või sunniviisiliselt, peaks teadma, mis meid ees ootab? Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma nimetas hiljuti haldusreformi poliitpokkeriks. Garri Raagma sõnul on olukord selline, nagu tahetaks sajatonnise mürakaga naela seina sisse lüüa.