Võrumaa Teataja küsimustele vastanud rahvasaadikud pooldavad teatud küsimuste panemist rahvahääletusele, nagu seda tegid kreeklased mõni aeg tagasi laenuandjate nõudmiste osas.

Demokraatlikus riigis, kaasa arvatud Eestis, on kõrgeima võimu kandja rahvas. Esindusdemokraatia puhul valib rahvas omale küll valimiste kaudu esindajad, ent rahvas võib ka ise olulisi asju otsustada – rahvahääletuse ehk referendumi kaudu. Eestlased näiteks korraldasid 2003. aasta sügisel hääletuse Euroopa Liiduga liitumise puhul ning hääletusel toetas enamus, 67 protsenti vastanutest ELiga liitumist. Enne seda korraldasid eestlased rahvahääletuse 1992. aastal uue põhiseaduse vastuvõtmise küsimuses, kus valdav enamus, 92 protsenti toetas uut põhiseadust.

Kreeklased on varem referendumiga otsustanud seda, kas riiki valitseb president või kuningas. Äsjase referendumi eesmärgiks oli välja selgitada, kui paljud pooldavad Euroopa Liidu laenuandjate poolt peale surutud kärbete jätkamist ning selgus, et seda toetab vaid 39 protsenti samas kui 61 protsenti on vastu. Kuivõrd kreeklased soovivad ligi 85 miljardit eurot laenu juurde saada juba varem antud ligi 250 miljardile eurole, siis on paljud eestlased avaldanud arvamust, et niisama lihtsalt ei tohiks kreeklastele raha juurde anda. Kuivõrd raha andmise otsuse tegemisel osalevad eestlased, peaks ka eestlastel olema õigus rahvahääletusel otsustada, kas anda kreeklastele laenu juurde või mitte. Selline hääletus näitaks kreeklastele, et on võimalus, et nad enam laenu juurde ei saa.

Kagu-Eestist valitud riigikogu liikmetest toetas ainult EKRE esindaja Uno Kaskpeit seisukohta, et Eesti peaks korraldama referendumi Kreekale antavate laenude osas. Teised ei pidanud seda vajalikuks, seda eelkõige põhjusel, et riigikohus on teinud laenude osas otsuse, et see on viimane piir ja edasise osas tuleb muuta põhiseadust ja korraldada rahvahääletus. Küll aga pooldavad rahvasaadikud näiteks e-hääletuse süsteemi või pagulaste maaletoomise küsimuse rahvahääletusele panemist.

Laupäeval Võrumaa põllumeeste päeval toimunud mõttetalgutel tuli välja, et Eesti põllumeeste olukord on ikka väga halb. Kujutage ise ette, et teil on tänavu kaks korda väiksem sissetulek kui möödunud aastal. Aga just selline on piimatootjate praegune seis ning ega seakasvatajatelgi sellest palju enam puudu ole.

Kahe sektori – piima ja seakasvatuse – mõõna tõttu kannatab tegelikult kogu põllumajandus, sest kõik on kõigega seotud. Viljakasvatajad müüvad piimatootjatele ja seakasvatajatele vilja, aga kui nõudlust pole, siis kukub ka vilja hind.

Piima hind on langenud juba peaaegu olematuks: kohati isegi 16 eurosendini kilo eest. Võrdluseks: veel aasta aega tagasi küündis piima hind 40 sendini kilo eest. Praegu makstakse piima eest keskmiselt 22–24 senti kilo eest. Rahas tähendab see, et ühel keskmisel farmil jääb iga kuu saamata ühe uue auto raha. Tasuvuspiir on farmidel kusagil 35 sendi juures kilo eest, mis tähendab, et alla selle toodetakse kahjumit. Pikalt selline kahjumlik tegevus kesta ei saa, mistõttu ettevõtjad on hakanud oma karja otsast likvideerima. Kõigepealt läksid müügiks lehmvasikad, nüüd on järg tiinete mullikate käes. Lõpuks pole muud, kui piima andvad lehmad müüki panna. Ostjad on Venemaal olemas, seal on piima hind suure nõudluse tõttu jätkuvalt kaks korda kõrgem kui meil.

Piima puhul on probleem selles, et seda ei saa töötlemata kujul pika maa taha vedada. Töötlemise võimalused aga põllumeestel puuduvad. Üks lahendus Eesti tootjatele oleks luua oma ühistu, kes hakkab piima töötlema, selleks olevat valitsusel 18 miljonit eurot investeerimisraha olemas. Ent nagu endine põllumajandusminister, riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar laupäeval Sulbis rääkis, ei pruugi sellest abi olla. Näiteks Lätis tehti ühistu mõned aastad tagasi ära, aga see läks hingusele. Eestis tegutseb samuti ühistu E-Piim, aga sellel on raskusi oma kauba müügiga. Piimatoodete puhul saab praegu arvestada ainult kohaliku turuga, aga see on väga väike.