Nii nagu Võrumaa Teataja paar kuud tagasi kirjutas, ilma avalikkusega infot jagamata ühe kaasaegse ettevõtte juhtimisega enam toime ei tule. Nüüd ongi Suwem pankrotis.

Mis seal salata – Suwemi praegune juht Viljar Repp võib olla küll hea spetsialist, aga ettevõtte juhina ta kahjuks hakkama ei saanud. Puitklotside firma Infano tegutseb tal edukalt, aga see on tema enda pisike firma, kus avalikkusega suhtlemine pole oluline. Infanol on koduleht, mille kaudu saab interneti teel kaupa tellida ja ongi kõik.

Suwem on 50 töötajaga suur ettevõte, kus tuleb suhelda nii töötajate, investorite kui klientidega. Kaasaegses ettevõttes mängib suhtlus väga olulist rolli – Suwemist lahkumist põhjendasid endised võtmetöötajad just uue juhi kehva suhtlemisega. Töötajad ei teadnud enam, mis ettevõttes toimub, millised on väljavaated, kuhu suunas üldse liigutakse. Teadmatus sünnitas hirmu ning hirm pani inimesed ettevõttest lahkuma. Lõpuks pidid allesjäänud töötajad tegema ära ka lahkujate töö, see ei meeldinud ja nõnda lahkusid ettevõttest parimad spetsialistid. Kuivõrd iga ettevõte põhineb töötajatel, siis oli selge, et nõnda pikalt enam jätkata ei saa. Pankrot oli sündmuste arengu loogiline samm. Samamoodi lagunes kunagi Nõukogude Liit, mis oli samuti suletud süsteem, kust kõik tahtsid ära põgeneda ja mis lõpuks pankrotti läks.

Suwemi pankrot tähendab ühtlasi, et eelmise juhi Kaido Mäesalu lahtilaskmine oli viga. Kaido võis olla oma kaasosanikele ebameeldiv partner, aga ta oli avatud suhtleja avalikkusega, näiteks ajakirjanikega, ning jagas meelsasti infot ettevõtte töötajatega. Töötajad teadsid, kuidas ettevõttel läheb, mis on toimunud ja mis toimumas, millised on lähemate aastate sihid. Sellise avatud juhtimisega arenes ettevõte kaasaegseks firmaks, mis on võimeline võistlema juhtivate ettevõtetega üle kogu maailma. Kaido oli Suwemi jaoks ideaalne lahendus, mida ühel hetkel ei osatud enam vääriliselt hinnata. Tulemuseks oli inimeste lahkumine ja sellele järgnev allakäik.

Nagu näitas pühapäevane esimene kogemus talude avamisega, läks see inimestele väga hästi peale. Huvilisi sadas vähemalt Võrumaal taludesse nagu raheterasid reedel Põlva linnas, nii et talupidajad olid meeldivalt üllatunud ja pidid kõvasti vaeva nägema, et uudishimulike vajadusi rahuldada.

Avatud talude päeva korraldasid põllumajandusministeeriumi ja maamajanduse infokeskus koostöös Eesti põllumeeste keskliidu, Eestimaa talupidajate keskliidu, Järva arengu partnerite ja Lõuna-Järva koostöökoguga. Esimesel üle-eestilisel avatud talude päeval osales 147 avatud talus üle 44 000 külastaja.

Pole ime, sest näiteks Vastseliina vallas Voki külas oli teeäär pikalt autosid täis nagu Lindora laada ajal ning inimesi vooris pidevalt nii Kolotsi kitsetallu kui ka Väike- Avi tallu. Kolotsi omad olid hoolikalt ettevalmistusi teinud ja kutsunud lausa kutselised toitlustajad MTÜst Piiri Köök rahvale süüa tegema. Väike-Avi talu perenaine Iti Toom tunnistas, et sellist suurt huvi ta ei oodanud ja oli seetõttu väga üllatunud, kui inimesed juba hommikul kella 10 ajal hoovi sisse sadasid ja traktorisõitu tegid. Seepeale kattis Iti kibekiiresti laua ning pakkus peale endavalmistatud leiva ja värske hapukurgi ka Mardimäe talu kuulsat koduõlut ja isegi handsat. Ta oli nimelt just tulnud Ostrova festivalilt ja sealt kosti ühes võtnud.

Tallinna ligidal oli huvi maaelu vastu veelgi suurem. Põllumajandusministeeriumi andmetel oli rekordiline arv külastajaid Raplamaal asuvas Kuusemäe talus, mida külastas ligi 1500 inimest. Harjumaal asuvas Saidafarmis ja Pärnumaal asuvas Jaanihanso siidrivabrikus käis üle tuhande inimese ning Ida-Virumaal asuvas Konju mõisa talus üle 900 huvilise.

Avatud talude päeval sai külastada ettevõtteid alates Eesti suurimast piimatootmisest kuni kodumaise siidrivabrikuni, looma- ja teraviljakasvatajaid, aiandeid, puuvilja- ja marjade, ravim- ja maitsetaimede kasvatajaid, väiketöötlejaid ning turismitalusid. Ühes kohas õnnestus külalistel näha vasika sündi.