Võru linna sünnipäev on tähtis nii linna kui terve Eesti jaoks. Ajal, kui Eesti maapiirkonnad valguse kiirusel inimestest tühjenevad ja kogu rahvas Jüri Mõisa kunagise üleskutse peale Tallinna kokku voorib, on Võru linnast saanud eestluse viimane kants Kagu-Eestis.

Mis seal salata, Mõniste ja Misso on juba päris tühjaks jäänud ning Antsla ja Vastseliina vaaguvad hinge. Võru linn on ainus, mis veel püsti seisab, koos oma satelliitide: Võru, Rõuge ja Sõmerpalu valdadega. Võrru ei tungi soomlasi, kes näiteks Tallinna ja Pärnu rahaga üle ujutavad – siin peavad inimesed ise hakkama saama. Ja nagu elu näitab, on inimesed hakkama saanud. Vaatamata elanike suhtelisele vaesusele võrreldes ülejäänud piirkondadega on Võrus suudetud linnaelanike oma rahaga ehitada ja korrastada teid ja tänavaid ning kujundada kaunis ranna-ala, mis ei jää alla Pärnu linnale.

Arvestades Võru linna ülisuurt tähtsust kogu Eesti jaoks on otse kummastav, kui vähe on Eesti riigi poolt Võru linnale tähelepanu osutatud. Võru oli üks viimaseid, kus valmis kaasaegne politseimaja ja üks viimaseid, kus teed ja tänavad korda said. Pole imestada – võimukandjatel on Võrru kauge sõita, mistõttu nad siia valimiste vahelisel ajal eriti ei satu. Võrul läks küll paremini kui Antslal, mis ilmselt jääbki teede remonti ootama, aga midagi hõisata ka ei ole. Võrust on eriti pärast majanduskriisi kaotatud ametiasutusi, mis näitab, et riik on käitunud nagu eraettevõte, näiteks kommertspank, mis kasumijahi eesmärgil väiksemates kohtades kontoreid sulgeb. Aktsiaselts Eesti Vabariik on Võrust kadunud, kui piltlikult väljenduda. Alles on jäänud rahva oma algatus, oma kaitse, mis peaks vaenlast niikaua kinni hoidma, kuni soomlased ja võimukandjad ning muidu jõukam rahvas jõuaks Pärnust ja Tallinnast üle mere plehku panna, nii nagu see juhtus teise ilmasõja ajal. Võru inimesed suure tõenäosusega enam laevale ei jõua, nii nagu see juhtus 1944. aastal, mistõttu väärivad siinsed inimesed erilist lugupidamist.

Võru linna sünnipäeva eel anti linnavalitsuse erakorralisel istungil kasutusluba valminud töödele, mille kogumaksumus läheneb – küll liialdades, kuid siiski – kümnele miljonile eurole.

Seda hiigelsummat linnaelanike arvuga jagades on ühe istungi otsus veelgi kaalukam, sest jutt on tõesti ühestainsast istungist reedel, 14. augusti hommikupoolikul Võru linnavalitsuses.

Taaskord tõestub, et linn ei ole mingi ummamuudu tõlkimatu linn, pigem Kagu-Eesti pealinn ja vaieldamatult Eesti eepose ja kirjanike pealinn. Kui äsja sai Aegviidust matkapealinn, Põlva on lõõtsapealinn ja Otepää on talvepealinn, siis tõlkimatu ummamuudu olemisega on Võru ainult kaotanud.

Mis on Võrus nii ummamuudu, et siia tulla, siin olla? Aeg on häbi tunda, et meie linnas sündinud rahvuseepos on madaldatud lihtsalt ummamuudu sündmuseks, või et kes jalutavad Vee tänaval või promenaadil, leiavad, et see on ummamuudu jne … Kõik see on ilus Võru ja siledad peatänavad ning kõnniteed on just ilus ja väärtustamist vajav linn, mitte ummamuudu. Ummamuudu on näiteks setokate sõjavägi, mis on juba vallutanud meie instituudi, kust ideesid ei tule ja ei tule.

Meie lõunanaabrid Põhja-Lätist on palju tragimad ennast teadvustama. Aluksnes korraldatakse isegi maailmameistrivõistlusi (veemoto), muust rääkimata. Võru potentsiaal on palju suurem. Võru on väga ilus linn ja sellest kirjutas juba Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tuleb küsida, et mida on erinevad meie linna (maakonda) arendavad, edendavad, tõhustavad asutused teinud, sest nende tegevus on nagu nõukogudeaegne parteistunud sõnamulin. Maksumaksja maksab palga ja mõnus on olla. Pole isegi piinlik palgapäeval mittemillegieest (ummamuudu) korralikku palka vastu võtta. Võru on ära teeninud enamat.

Abraham Lincoln on öelnud, et kui kord petate kaaskodanike usaldust, siis ei saa teile kunagi osaks nende austus ja lugupidamine. Te võite lollitada mõningaid inimesi kogu aeg ja kõiki inimesi mõnda aega, kuid te ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.

Palju õnne, Võru, Kagu-Eesti pealinn!