Nii nagu selgus reedesest Võru inimeste kohtumisest sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknaga, on pagulaste küsimuses liikvel palju segast infot.

Info segaduses pole omakorda midagi üllatavat, sest pagulaste küsimus on vähemalt Eestis küllalt uus asi ja sellega pole keegi jõudnud eriti tegeleda. Pagulaste teema on Eestile väljastpoolt peale surutud, niisamuti vajadus hakata pagulasi kiirkorras vastu võtma. Kiirustamine omakorda põhjustab vigu.

Nii on valitsus varem teada andnud, et Eestisse tuuakse ainult Süüriast pärit kristlasi. Reedel ütles Tsahkna Võrus pensionäridele, et Eestisse jõuab ka moslemeid. Kuivõrd teema on kõigile uus, siis pole ime, et ka valitsuse liikmed ise ei tea täpselt, keda ja kui palju üldse Eestisse jõuab. Vastuseis pagulastele on suur üle terve Euroopa Liidu ning on üsna selge, et kultuurilt ja kommetelt lähedasi kristlasi tahaks valdavalt kristliku traditsiooniga Euroopas kõik omale saada. Kas neid ka kõigile üldse jagub, on iseasi.

Eesti miinuseks pagulaste vastuvõtmisel on asjaolu, et siin pole selle teemaga pikka aega tegeldud. Pigem on eestlased ise mujale läinud: väljarändajatena tsaariajal Venemaale ja Taga-Kaukaasiasse ning pagulastena sõja ajal Läände. Pärast sõda tulid Eestisse tagasi siit sõja käigus Venemaale põgenenud inimesed, aga nende jaoks olid siinsed olud tuttavad. Pärast sõda Eestisse saabunud venekeelset elanikkonda ei saa pagulastega võrrelda, kuna neid ootasid siin juba korralikud elu- ja töökohad. Nad olid Eestis toonaste võimude poolt kutsutud külalised.

Praegune pagulaste tulek on igatepidi ülejala tegutsemine. Kiirustamise põhjuseks on Lõuna-Euroopasse lühikese ajaga koondunud sajad tuhanded inimesed, kellel pole mitte kuhugi minna: tagasi ei taha ja edasi ei saa. Lõuna-Euroopa riigid on kriisist räsitud, mistõttu seal pole õigeid elu- ega töötingimusi. Selleks, et ära hoida põgenike stiihilist liikumist näiteks Pariisi või Londonisse, on loodud mehhanism, et kutsumata külalised ühtlaselt jagada.

{fcomment}

Kuigi ühelt poolt tundub, et Antsla vapilinnu – hauka järgi nime saanud laat on täiesti valmis ja sinna enam midagi uut ei mahu, on teiselt poolt laadal veel kõvasti arenguruumi.

Mida siis teha veel, et Antsla ikka oma laadapealinna tiitlit vääriliselt kannaks? Üks murekoht on kindlasti külaliste majutamine. Seda tunnistavad nii laada korraldajad, kauplejad kui ka külalised. Kõik, kes kusagil kaugemal käinud, teavad, et ega üheks päevaks ei ole mõtet pikka reisi ette võtta. Eriti pere ja väikeste lastega. Need, kes aga laada ajaks Antslasse tulevad, ei leia siin öömaja. On selge, et üks kord aastas saabuva paari tuhande inimese pärast pole mõtet linna eraldi hotelle ehitada. Telkida ka igaüks ei taha. Üks lahendus on pakkuda kodumajutust. See on hästi õnnestunud Pärnus, kus inimesed ajavad suvisel ajal läbi kitsamates tingimustes ja üürivad muist tube välja. Teine näide on Viljandi, kus folgi ajal mõned elanikud isegi linnast lahkuvad ja oma maja või korteri täienisti külalistele välja üürivad. Võimalusi on mitmeid ning Antslas annaks kindlasti selle peale mõelda.

Teine asi, mida kõik taga igatsevad, on kunagised laadarongkäigud ja karnevalid. Need, kes käinud Lõuna-Euroopas, teavad, et seal korraldatakse karnevale iga paari kuu tagant. Kohati tundub, et seal üks pidu ja pillerkaar ongi. Eesti rahvas on küll teada-tuntud töökas rahvas, kes isegi puhkepäevadel ja öösiti tööd rabab, aga väikest lõõgastust ja meelelahutust vajab temagi. Miks mitte pakkuda laadalistele meelelahutust karnevali näol, kus linnaelanikud kaasa lüüa saaksid. Antsla on juba üle ilma kuulus oma laada poolest, nüüd on võimalik kuulsust koguda ehtsa kodumaise karnevaliga. Teadaolevalt Eestis mujal suuri avalikke karnevale ei korraldata, mistõttu on võimalus olla esimene.

No ja loomulikult rong. Kui rongisõit Võru ja Valga vahel seisab tõesti vaid praegusest veidi kõrgemate perroonide taga, siis asi need mõned perroonid valmis ehitada. Kui projektiraha ei saa, siis kasvõi ühiselt talgute korras.