Poe juures aega viitvatesse meestesse võib suhtuda nii ja naa. Võib mõelda, et mida nad istuvad seal, mingu tööle ja teenigu raha. Ja võib mõelda nõnda, et las istuvad, keda nad segavad.

Pealegi – kui hommikul kella seitsmest õhtul kella neljani töö rabamise eest makstakse vaid miinimumi, mis on naeruväärne summa, siis kellel nii väga isu töötada on? Märksa mõnusam on olla niiöelda grupi peal ja lasta päevadel mööda libiseda sõpradega poe juures juttu ajades ja õlut libistades. Nüüd tahab valitsus küll paljud töövõimetuspensionärid tööle ajada, aga millal ükskord sinnamaani jõutakse. Selle ajani võib ju elu nautida.

Meeste jutust tuli välja mitu huvitavat asja. Esiteks see, et Soome tööle läinud eestlaste hea põli paistab olevat otsas. Soomet laastab üle aegade kõige hullem majanduskriis ning Soome televisioonis arutletakse juba selle üle, kas Soome on uus Kreeka. Arvatakse, et seal head palka nautivatel eestlastel tuleb varsti kotid pakkida ja koju tagasi tulla. Paljud ongi juba tulnud, sest elu Soomes on muutunud virelemiseks ning kui juba vireleda, siis on seda parem teha oma kodumaal, kus sul on sõbrad ja sugulased, tugivõrgustik. Iseasi, kas sealse palgaga harjunud eestlased on nõus kodumaa mitu korda väiksema sissetulekuga või eelistavad ka nemad töötegemisele poe taga aega viita. Või lähevad Toompeale mässama. Eks elu näitab.

Teiseks on inimestel hingel pagulaste teema. Poe juures aega viitvad mehed neile armu ei anna ja lähetaks nad ennem merepõhja kui endi sekka võtaks. Karm seisukoht, aga miks sellest vaikida, kui nõnda tegelikult mõeldakse? Inimeste mure on mõistetav. Teeb ikka hinge täis küll, kui pead ise iga leivapalukese pärast hambad ristis tööd rabama ja siis tuuakse sinu kõrvale, nina alla elama sellised tegelased, kes ei pea lillegi liigutama, sest nende ülalpidamine makstakse Euroliidu rahadega kinni. See on nagu soola raputamine haavale.

Nii et poe juures aega viitvaid mehi võib mõista või mitte mõista, aga nende jutt paneb mõtlema.

Möödunud aastal metssigade jahi piiramisest polnud midagi kasu – haigus liigub sellele vaatamata kiiresti edasi ja ohustab juba Võrumaa farme.

Metssigade jahti piirati teatavasti lähtuvalt Valgevene kurvast kogemusest, kus katkuhirmus alustati sigadele metsas kohe ulatuslikku jahti, mis pani haiged sead veel kiiremini liikuma. Eestis piirati katku levimise hirmus jahti sigadele, aga see pole aidanud haiguse liikumist peatada. Katk liigub üha edasi ning on jõudnud Valga- ja Viljandimaal juba kodusigadeni. Kui asi nii edasi läheb on ainult aja küsimus, millal see jõuab Võrumaal kodusigadeni.

Metsas on katk haaranud juba poole Võrumaast. Maavanem Andres Kõivu kabineti seinal on kaart, kus on näha, kuidas katk on tulnud sisse Valga- ja Viljandimaalt ning liigub suunaga ida poole. Haigus liigub metsas väga kiiresti edasi. Maavanema kinnitusel on katk vallutanud poole Võrumaast viimase poole aasta jooksul ja kui nii edasi läheb, on aasta lõpuks haaratud terve Võrumaa.

Kuigi Võrumaal pole katk veel jõudnud kodusigadeni, tuleb selleks juba nüüd teha ettevalmistusi. Teiselt poolt tuleb teha tõrjetööd – selleks saab olla ainult metssigade massiline hävitamine. Maavanema kinnitusel on sellele juba mõeldud. Maavanem on ise jahimees ning tema kinnitusel on üpris tõenäoline, et lähiajal lubatakse metssigadele pidada ajujahti ning ühtlasi küttida emiseid. See on küll karm viis arvukuse piiramiseks, aga midagi muud ei jää üle. Nagu ütles maavanem, on valida kahe halva vahel ja vähem halvem on metssigade arvukuse järsk vähendamine.

Aeg on näidanud, et katk on väga raske haigus, mille tagajärjel on suremus peaaegu sada protsenti. Vaid üksikud isendid jäävad metsas ellu. Mingit vaktsiini seakatku vastu pole veel välja töötatud, mis tähendab, et katku tagajärjel võivad Eestis surra kõik sead. Jäävad vaid mõned üksikud farmid, näiteks Viljandi külje all asuv Ekseko, kus töötajad käivad iga kord enne tööle minekut duši alt läbi ja panevad selga uued puhtad riided.