Kui otsida Võrumaal näiteid, milline võiks olla ideaalne omavalitsus, siis tuleb millegipärast silme ette Rõuge. Sest Rõuges on osatud põllumajanduses töötavate inimeste osakaalu langusele kõige paremini reageerida.

Nagu tõi Rõuge koolimajas laupäeval korraldatud mõttetalgutel välja koolitaja Indrek Maripuu, siis on põllumajanduses inimeste arv vähenenud viimased sada aastat ja see vähenemine jätkub. Maripuu tõi piltliku näite tulevikust, kus põllumajandusfirmas on tööl vaid kaks elusolendit: inimene ja koer. Inimene selleks, et masinate tegevusel silma peal hoida, ja koer selleks, et valvata, et inimene masinaid näppima ei läheks. Praegu põllumajanduses toimuv kiire mehhaniseerimine on protsess, mis on paratamatu ja millele ei saa vastu seista. Seetõttu on viljatud kõik katsed maapiirkondades senisest rohkem inimesi põllumajanduses kaasata – sellest ei tule midagi välja.

Põllumajanduse mõttetu pealesurumise asemel tuleks näha maaelu muid tahke. Näiteks on loomemajanduses töötavate inimeste arv mitu korda suurem kui põllumajanduses ning need inimesed otsivad omale rahulikumat ja inspireerivamat elukeskkonda, kui seda on paneelmaja mõnel linnatänaval. Selleks aga, et linnast inimesi maale meelitada, on vaja kuvandit muuta. Edukad on olnud need piirkonnad, kus on osatud panustada kogukondlikku tegevusse ning just siin on Rõuge esirinnas. Väga hea näide on Sänna juhtum. Sänna endine mõisahoone oli lagunenud, kauplus ja postkontor kinni pandud ning piirkond välja suremas. Ühel hetkel aga leidus mõisakompleksile huviline, vallavalitsus nägi selles võimalust ja nüüdseks on Sänna üks kiiremini arenevaid piirkondi Võrumaal. Sännas on avatud Leiutajate külakool, mille õpilaste arv on tõusuteel. Rõuge enda kooli õpilaste arv on samuti tõusujoonel: tänavu astus esimesse klassi ligemale kolm korda rohkem õpilasi kui möödunud aastal. Rõuge inimestel on sära silmis, neile meeldib oma koduvallas elada ja seal on, millest teistel eeskuju võtta.

Tänase lehe staarid ehk tähed on vanaisad. Meil on au ja suurim heameel esitleda teile neid 23 vahvat vanaisa, keda nende lapsed ja lapselapsed on meie „Lõuna-Eesti vahvaima vanaisa” fotokonkursile esitanud või kes on end ise meie konkursile üles andnud. Nad kõik on erinevad inimesed, kuid on ka midagi, mis neid ühendab – neil kõigil on alati aega oma laste ja lastelaste jaoks. Ühele meeldib meisterdada ja lastele liumägesid-mänguväljakuid kokku panna, teine õpetab lastelastele tähed
ja lugemise selgeks, kolmas käib lastelastega seenel ja marjul.

Peale lastelastega tegelemise jätkub meie vahvatel vanaisadel indu veel ka teisi inimesi aidata. Näiteks Mõniste vanaisa Vello ärkab oma lapselapse sõnul juba kell neli, et talvehommikuti külarahva jaoks teed lumest puhtaks lükata; Meremäe vanaisa Leo jällegi taastas oma kodukülas ajaloolise tsässona. Kuid need on vaid üksikud näited. Vahvate vanaisade vägitegudest võiks kõneleda veel ja veel ning te võite neist ise meie tänasest lehest lugeda.

Vanavanemate päevani 13. septembril on veel pisut aega, kuid ettevalmistusi selleks tasuks tegema hakata just praegu. Näiteks planeerida juba nüüd külaskäik vanaisa ja vanaema juurde ning nendega koos siis midagi vahvat ette võtta. On ju ikkagi suvi ning ilmad pole veel kuigi külmad. Miks mitte minna koos vanaisaga metsa marjule või seenele või võtta lihtsalt ette üks tore jalutuskäik? Alati ei pea tegema suuri žeste, vanaisa ja vanaema rõõmustamiseks piisab vähesest. Sageli ei ole vaja muud kui lapse ja lapselapse kallistust ja naeratavat nägu ning vanaisal ongi juba tuju hea.

Mis kõige tähtsam: hinnakem oma vanaisasid nüüd, kui nad on veel elus. Kui neil on veel jaksu lastelastega ringi joosta ja igasugu „hullusi” kaasa teha. Küsigem neilt, kuidas oli elu nende lapsepõlves, mis põnevaid tegemisi nad oma nooruspõlves ette võtsid, millistes lahingutes osalesid, millal ja kuidas nad vanaemaga kohtusid ning milliste põhimõtete järgi oma lapsi kasvatasid. Vanaisadel on palju rääkida, oleks vaid kuulajaid!