Laupäeval Võrumaa põllumeeste päeval toimunud mõttetalgutel tuli välja, et Eesti põllumeeste olukord on ikka väga halb. Kujutage ise ette, et teil on tänavu kaks korda väiksem sissetulek kui möödunud aastal. Aga just selline on piimatootjate praegune seis ning ega seakasvatajatelgi sellest palju enam puudu ole.
Kahe sektori – piima ja seakasvatuse – mõõna tõttu kannatab tegelikult kogu põllumajandus, sest kõik on kõigega seotud. Viljakasvatajad müüvad piimatootjatele ja seakasvatajatele vilja, aga kui nõudlust pole, siis kukub ka vilja hind.
Piima hind on langenud juba peaaegu olematuks: kohati isegi 16 eurosendini kilo eest. Võrdluseks: veel aasta aega tagasi küündis piima hind 40 sendini kilo eest. Praegu makstakse piima eest keskmiselt 22–24 senti kilo eest. Rahas tähendab see, et ühel keskmisel farmil jääb iga kuu saamata ühe uue auto raha. Tasuvuspiir on farmidel kusagil 35 sendi juures kilo eest, mis tähendab, et alla selle toodetakse kahjumit. Pikalt selline kahjumlik tegevus kesta ei saa, mistõttu ettevõtjad on hakanud oma karja otsast likvideerima. Kõigepealt läksid müügiks lehmvasikad, nüüd on järg tiinete mullikate käes. Lõpuks pole muud, kui piima andvad lehmad müüki panna. Ostjad on Venemaal olemas, seal on piima hind suure nõudluse tõttu jätkuvalt kaks korda kõrgem kui meil.
Piima puhul on probleem selles, et seda ei saa töötlemata kujul pika maa taha vedada. Töötlemise võimalused aga põllumeestel puuduvad. Üks lahendus Eesti tootjatele oleks luua oma ühistu, kes hakkab piima töötlema, selleks olevat valitsusel 18 miljonit eurot investeerimisraha olemas. Ent nagu endine põllumajandusminister, riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar laupäeval Sulbis rääkis, ei pruugi sellest abi olla. Näiteks Lätis tehti ühistu mõned aastad tagasi ära, aga see läks hingusele. Eestis tegutseb samuti ühistu E-Piim, aga sellel on raskusi oma kauba müügiga. Piimatoodete puhul saab praegu arvestada ainult kohaliku turuga, aga see on väga väike.