See, kuidas väike, tuhande elanikuga Meremäe vald pidi kaevanduse rajamisel alla vanduma Võru tee-ehitusfirmale, näitab, kui vähe on tegelikult väiksel omavalitsusel võimalusi oma õiguste eest seista ja oma elanike huve kaitsta.

Teisalt jälle võtame Tallinna linna. Üks põhjusi, miks keskvalitsus Tallinna linnaga tülis on, tuleneb linna visadusest oma elanike õiguste eest seismisel. Võtame näiteks erakoolid, mille toetamise keskvalitsus lõpetas ja mille pärast linn riigi vastu kohtusse läks. Milline väike omavalitsus suudaks sedasi riigiga kohut käia? Meenub ainult juhtum, kus Tartu linn toonase linnapea Andrus Ansipi eestvedamisel riigiga võla pärast vaidles ja ega rohkem ei teagi. Väike omavalitsus peab alla vanduma nii riigile kui eraettevõtetele.

Teine näide oli mõned aastad tagasi Misso vallas. Valla juhid käisid planeeringute pärast kohut autovedajate ühinguga ERAA. Asi lõppes sellega, et kohtuasjad neelasid suure osa valla eelarvest ning tagatipuks jäid valla juhid valimistel oma ametist ilma. Saatuse irooniana sai kohalikel valimistel kõige rohkem hääli autovedajate ühingu ERAA peasekretär. Mis tähendab, et ühing võttis terve valla üle. Võib arvata, et Meremäe valla kohtuskäimine kaevandusettevõtetega oleks lõppenud samamoodi – valda juhiks edaspidi kaevandusfirmade esindajad.

Sama asi ootab lähitulevikus Mõniste valla inimesi. Ka seal noolivad dolokivikaevandusi kaks suurt ehitusfirmat, millest üht käis rahvakoosolekutel esindamas vandeadvokaat Siim Roode – seesama mees, kes aitas Reformierakonna juhtkonda kuuluval perekond Rosimannusel kohtus musta valgeks rääkida. Võib arvata, et nii kõrgelt lendavate vastaste puhul pole kohalikul omavalitsustel palju võimalusi kaasa rääkida. Kohtusse minekut Mõniste vald omale lubada ei saa. Tuleb sealgi nõustuda tingimustega, mis peale surutakse. On hea, kui vabariigi president lohutuseks mõne hea sõna ütleb nagu Meremäel, aga võib juhtuda, et tuleb lihtsalt vaikselt ära kannatada.

Nii nagu Võrumaa Teataja paar kuud tagasi kirjutas, ilma avalikkusega infot jagamata ühe kaasaegse ettevõtte juhtimisega enam toime ei tule. Nüüd ongi Suwem pankrotis.

Mis seal salata – Suwemi praegune juht Viljar Repp võib olla küll hea spetsialist, aga ettevõtte juhina ta kahjuks hakkama ei saanud. Puitklotside firma Infano tegutseb tal edukalt, aga see on tema enda pisike firma, kus avalikkusega suhtlemine pole oluline. Infanol on koduleht, mille kaudu saab interneti teel kaupa tellida ja ongi kõik.

Suwem on 50 töötajaga suur ettevõte, kus tuleb suhelda nii töötajate, investorite kui klientidega. Kaasaegses ettevõttes mängib suhtlus väga olulist rolli – Suwemist lahkumist põhjendasid endised võtmetöötajad just uue juhi kehva suhtlemisega. Töötajad ei teadnud enam, mis ettevõttes toimub, millised on väljavaated, kuhu suunas üldse liigutakse. Teadmatus sünnitas hirmu ning hirm pani inimesed ettevõttest lahkuma. Lõpuks pidid allesjäänud töötajad tegema ära ka lahkujate töö, see ei meeldinud ja nõnda lahkusid ettevõttest parimad spetsialistid. Kuivõrd iga ettevõte põhineb töötajatel, siis oli selge, et nõnda pikalt enam jätkata ei saa. Pankrot oli sündmuste arengu loogiline samm. Samamoodi lagunes kunagi Nõukogude Liit, mis oli samuti suletud süsteem, kust kõik tahtsid ära põgeneda ja mis lõpuks pankrotti läks.

Suwemi pankrot tähendab ühtlasi, et eelmise juhi Kaido Mäesalu lahtilaskmine oli viga. Kaido võis olla oma kaasosanikele ebameeldiv partner, aga ta oli avatud suhtleja avalikkusega, näiteks ajakirjanikega, ning jagas meelsasti infot ettevõtte töötajatega. Töötajad teadsid, kuidas ettevõttel läheb, mis on toimunud ja mis toimumas, millised on lähemate aastate sihid. Sellise avatud juhtimisega arenes ettevõte kaasaegseks firmaks, mis on võimeline võistlema juhtivate ettevõtetega üle kogu maailma. Kaido oli Suwemi jaoks ideaalne lahendus, mida ühel hetkel ei osatud enam vääriliselt hinnata. Tulemuseks oli inimeste lahkumine ja sellele järgnev allakäik.