. 
Setomaale Värskasse püstitatud Petserimaa Vabadussõja monumendi avamise pidulikul tseremoonial osalevad järgmise nädala esmaspäeval nii president Kersti Kaljulaid kui ka peaminister Jüri Ratas.
Monumendi püsitamisega tasub Eesti rahvas auvõla ligi 350 Petserimaa rindel Vabadussõjas hukkunu ees. „Petserimaa Vabadussõja ausammas ei ole ühe väikese huvirühma eraasi. See on riikliku ja rahvaliku auvõla tasumine. Petserimaa lahingutes langes Vabadussõjas esilgse uurimise põhjal ligi 350 võitlejat,” ütles Seto Kongressi Vanemate Kogu peavanem Aare Hõrn.
Tema on olnud ka monumendi kolmanda püstitamise algatuse peamine eestvedaja ja ausamba taastamise komisjoni kokkukutsuja.
Ausamba pidulik avamine toimub Eesti mõistes kõige kõrgemal tasemel. Lisaks Setomaa kohalikele liidritele ehk Setomaa ülemsootskale, vallavanemale ja kongressi vanemate kogu peavanemale osalevad tseremoonial president Kersti Kaljulaid, peaminister Jüri Ratas, kaitseväe juhataja Martin Herem, riigikogu Setomaa toetusrühma esimees Priit Sibul ning kaitseväe, Kaitseliidu Võru ja Põlva maleva ning Eestis teenivate liitlaste liputoimkonnad.
Monumendi õnnistamisel loetakse ette kõigi teadaolevate Petserimaa rindel Vabadussõjas ligi 350 langenute nimed, kaitseliitlased lasevad nende auks aupaugud ning monumendi avamise järel toimub pidulik läbimarss ausamba väljakult põhjalaagri endises asukohas oleva taastatud kindral Reegi suvilani Kaitseliidu Võru maleva ratsaüksuse osavõtul.
Setomaa vallavanem Rauld Kudre leiab, et monumendist on juba saanud uus Värska maamärk ja asula keskpunkt - esindusväljak, kust tee hargneb nii Värska kuurortravikeskuse kui Setomaa talurahva muuseumi suunas.
„Siinne rahvas on soovinud saada Eesti riigi osaks ning selle eest ka võidelnud,“ ütles vallavanem. „Kui Setomaa valda poleks moodustatud, poleks ka seda monumenti arvatavasti siia tulnud. Monument on kõige paremas mõttes ühendaja. Setomaa ja Petserimaa on olnud läbi ajaloo keerulisel ja olulises rollis ning on seda ka edaspidi.“
Petserimaa Vabadussõja monument on Värskasse püstitatud skulptor Roman Haavamäe 1938. aastal valminud ajalooliste kavandite ja fotode järgi ning see on kõigist Eestis taastatud Vabadussõja monumentidest erilisema saatusega. Algselt pidi monument leidma koha 1940. aastal Petseri linna Vabaduse pargis, kuid nõukogude okupatsioonivõim nurjas selle püstitamise koguni kahel korral - nii 1940. kui ka 1944. aastal. Esimest korda saigi monument tervikliku kuju alles 80 aasta hiljem juba uues asukohas Setomaa uues vallakeskuses Värskas.
Kuna esimese monumendi püstitamise vahendid kogus ausamba püstitamise komitee annetustena peamiselt Petseri linnakodanikelt, ehib austusavaldusena samba jalami paremat külge Petseri linna vapp. Taastatud monumendi püsitamine Setomaale Värskasse on rahastatud põhiosas Eesti riigi- ja Setomaa vallaeelarvest ning olulisel määral ka ligi 300 eraannetaja toel. Monument koos ümbritseva väljaku ehitusega läks maksma ligi 300 000 eurot.
Võrumaal Rõuge kirikus õnnistatakse pühapäeva keskpäeval Kaitseliidu Võrumaa malevasse taasloodud ratsaüksuse lansetivimpel ehk piigilipp.
Lipp on taastatud omaaegse Eesti Ratsarügemendi ajaloolise lansetivimpli autentse koopiana, lipu annetajaks on Kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja planeerimisosakonna staabiohvitser major Madis Morel, teatas Kaitseliidu pressiesindaja reedel.
Lipu õnnistamise protokolli loeb ette Rõuge-Vastseliina üksikkompanii pealik, seersant Anu Jõgeva, lipu õnnistab EELK kirikuõpetaja Mait Mölder. Annetatava lipu võtab vastu üks ratsaüksuse eestvedajatest, kaitseliitlane Roy Strider. Peale pidulikku õnnistustalitust pakub Kaitseliidu Võrumaa malev Rõuge kiriku aias suupisteid, talitusele ja koosviibimisele järgneb ratsaüksuse paraadmarss läbi Rõuge Eesti Ema monumendini.
Kaitseliidu ratsaüksus taasloodi Võrumaa malevas juba 2019. aasta augustis. Jaosuuruseks kasvanud üksus on seejärel osalenud mitmetel õppustel, aga ka käesoleva aasta 23. veebruaril Obinitsas toimunud vabariigi aastapäevaparaadil. COVID-19st tingitud eriolukorra ajal patrullis Kaitseliidu ratsaüksus korduvalt Eesti lõunapiiril, sh piirilõikudes, kuhu mootorsõidukid raske maastiku tõttu ei pääsenud.
“Hobuse inimesest tunduvalt parem kuulmine, pidev valvelolek, peaaegu 360 kraadine nägemisulatus, vähenõudlikkus, peaaegu hääletu liikumine, võimekus läbida väga raskeid maastikke, kandes seejuures täisvarustuses ratsanikku või vajalikku varustust, inimesest parem nägemine pimeduses – kõik see teeb nö unustatud vanast Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ja metsades uue ning otstarbeka abinõu,” sõnas Roy Strider. “Kõik, mis on siinsel maastikul mõistlik ja teeb kaitseliitlase tegevuse kergemaks, on õigustatud ja vajalik, olgu see siis ratsaüksus, jalgrattad või ATV-d.”
Rõugest suundub Kaitseliidu ratsaüksus juba samal päeval taktikaõppusele Värska Põhjalaagri ümbruses, et 20. juulil paradeerida Eesti presidendi, peaministri, kaitseministri ja Kaitseväe juhataja ees ja osalusel Petserimaa Vabadussõja ausamba avamisel Värskas.
Eesti Rahvaväe esimene ratsaüksus moodustati vahetult enne Vabadussõda 20. novembril 1918, kui Kaitseliidu ratsaosakond reorganiseeriti ratsapolguks, mille ülemaks sai rittmeister Gustav Jonson. Polguks ümbernimetamise ajal oli polgus 149 ratsaväelast ja vaid kaheksa hobust.
15. detsembril 1918 oli polgus juba 448 ratsaväelast ja 110 hobust, kellest formeeriti ka polgu 2. ja 3. eskadron. Narva vabastamise järel sai 1. ratsapolk lühemat aega Narva ümbruses oma ridu kohendada, kuid 1919. aasta märtsi algul paigutati ta ümber Lõunarindele Võru alla. Eesti ratsavägi lõi Vabadussõja ajal peale Narva vallutamist võidukaid lahinguid punaarmeega nii Võrumaal kui ka sügaval Läti territooriumil. Rügemendi rahuaegsesse koosseisu kuulus alates 1930. aastast kokku 771 meest, 362 ratsa- ja 101 veohobust, sõjaaegsesse koosseisu kokku 1343 meest ja 1143 hobust.
Ratsarügement saadeti 1940. aastal Eestisse tunginud võõrvõimu poolt laiali.
Ratsa- ja koormahobused on tänini kasutusel paljude maailma riikide armeedes, sh Saksamaal, USAs, Ukrainas, Venemaal jne.
Lehekülg 1139 / 1963
