Tunnen lugupeetud hr Valdur Raudvassarit lapsest saati, olime ja oleme peaaegu üleaedsed. Meid lahutab ainult sügav Kütiorg. Käesoleval ajal eristab meid nii-öelda teadmine, et tema on peaaegu linnavurle ja mina jõudumööda tegev talupidaja. Talupidaja nii palju, kui meie koloniaalriiklus seda võimaldab.

Austan Valdur Raudvassarit kui kõige suuremat, aatelisemat meest Võrumaa taasiseseisvumisel Eesti riigi kontekstis. Väga paljud meist aitasid kogu hingest võimaluste ja tegutsemisega kaasa.
Hea Valdur, ma ei mõista sind hukka marurahvusluses. Ka neid peab olema. Eriti murrangulisel ajal. Marurahvusluses on alati pimeduse ja kurjuse oht. Eriti siis, kui see on tekkinud nooruskibestumisest. Marurahvuslust on omakasupüüdlikel eesmärkidel alati ära kasutanud pätistunud isamaalased, fridmanistidest laarlased, spekulatiivse vabaturu reformarid, denatsiviseerimisest pääsenud väliseestlased jt.

Riigi ülesehitamisel on vaja ausat rahvuslust kui rahva patriotismi hoidjat. Liigse optimismiga magasid sa, Valdur, ohud maha.

Kirjutisest näen sinu kimbatust. Elu on läinud teisiti. Hoopis vastupidist rada. Marurahvusluse lõputu sõda okupeerinud riigi siiajäänud inimeste teise ja kolmanda põlvkonnaga on laostanud riigi majanduslikult ning riikluse üldse. Eestlased põgenevad massiliselt kodumaalt, et ei peaks tundma nälga või elada võlgades. Olukorra teeb eriti raskeks see, et sõtta on kaasatud võõrriikide NATO iseseisvuse märgatava kaotuse hinnaga.

Tark rahvuslane, nagu on Savisaar ja tema juhitud Keskerakond, oleks kaasanud kolonistide siiajäänud põlvkonnad riigi ülesehitusse ning sõbralike, heanaaberlike suhete loomisse kõigi naaberriikidega. Ütlesime ka „EI” Euroopa Liidule kui kasutule ühendusele.

Milleks oli meile vaja Euroopa Liitu? Ainult pime marurahvuslane ei näinud, kuidas kogu Euroopa Liit trügis Venemaa turule. Samal ajal meie aga kõigest väest ju loobusime turust. Loobumise tants käib edasi. Soome ja ülejäänud Euroopa Liit kihistab lollide eestlaste üle naerda.
Müüsime (õigemini kinkisime ja hävitasime) oma tootmise Soomele, Rootsile ja teistele Euroopa Liidu riikidele, et nad meie kaubaga Venemaa turule läheksid. Idiootsuse tipp! Kasum voolas välja. Oleme püksata ja pealegi võlaorjuses.

Kui kuulata meediat, on meil vabadusvõitlejaid lõputu hulk. Tervelt 20 aastat on materdatud nii, et Eestimaast on saanud puhas plats, kuhu riigilgi pole asja. Ka üle Narva silla vurab liiklus. Ikka tööle paljukirutud Venemaale ja odavate toiduainetega tagasi. Muidu kannatavad meil paljud nälga. 20 aastat tagasi oli liiklus vastupidine …

Südame ajab pahaks. Eriti vabadusvõitlejate pärast. Argus ja põhimõttelagedus paistab silma. Kus olete te nüüd? Miks ei kuule teie häält? Koogutate kaasa toimuvale nõmedusele. Mulle ei anta koloniaalmeedias sõna juba kümme aastat. Teadagi mille pärast – olen Eestile tegeliku iseseisvuse tooja, olen Savisaare erakonnas. Proovige teie! Pidage meeles: tõtt ei tohi rääkida. Ikka pärivoolu alla.

Küsin veelkord teilt, mehed ja naised vabadusvõitlejate armeest, kuhu jääb teie hääl? Õõnsateks on muutunud iga-aastased sõnad iseseisvusest, lipust, vapist, hümnist elamisväärtusetuks muutunud maal, millelt inimesed vabatahtlikult põgenevad, küüditamist ootamata.

Ka sinult, Valdur, ootan vastust otse ja keerutamata. Keegi peab vastutuse võtma – hävingu eest. Töötute armee ja alatoidetud lapsed soovivad kõhutäidet. Nüüd ja kohe!