Ei teagi, millal mu terviseprobleem alguse sai, aga juba mõnda aega oli mul rinnus valu. Muidugi tean ma, et minuvanused inimesed peavad aeg-ajalt oma tervist kontrollima ja et valu rinnus võib viidata südamehaigusele. Paljudel mu tuttavatel on olnud probleeme südamega ja nad on elanud üle infarkti. On ka neid, kes pole sellest eluga välja tulnud. Sellele vaatamata ei pööranud ma oma probleemile tähelepanu, vaid kannatasin valu, nii et hingatagi oli raske, ega rääkinud sellest kellelegi, ammugi ei läinud ma arsti juurde või kutsunud kiirabi.

Pärast oma onu, dr Heino Sibula surma mõned aastad tagasi sain ma teada, et tema süda ja kopsud olid ümbritsetud suurte vähkkasvajatega. Eks minagi hakkasin mõtlema, et mul võib samuti vähk olla, mis ei lase mul hingata ja tekitab valu. See, mis ootab oma tundi nagu lõhkemata pomm, et mind ühel hetkel üllatada.

Arvatavasti on meie kehas arvutul hulgal erinevaid pomme, mis on ajastatud nii, et nad ei lõhkeks ühel ja samal ajal. Kui me oleme ühe suutnud hävitada, siis ootab reas juba järgmine. Kuigi ilmas on kaks asja, millest ei ole pääsu – need on maksud ja surm –, on siiski hoopis meeldivam mõlemaid edasi lükata.

Viimasel ajal olen pidanud rohkesti füüsilist tööd tegema, kogu talve olen ju puhata saanud. Olen olnud tööl koos naabrimehe Karliga, samuti aidanud päikesetorne üles panna. Seejärel lamasin mitu päeva voodis, aga mu olemine oli kehv ja mingist väljapuhkamisest polnud juttugi.

Sel nädalal oli maal ka mu naine, kellele ma ei olnud oma tervisemuredest midagi rääkinud. Ta nägi, et minuga on asjad kehvasti ja helistas Antslasse dr Moppelile, kes oli nõus mind vastu võtma.

Et arstlik läbivaatus on vajalik, sellest sain isegi aru. Pealegi on ju jaanipäeva paiku mu tütre pulmad ja mul ajas hirmu nahka mõtegi sellest, et ma rikun need ära, kui ma enne seda peaksin vähki ära surema. Aga tallegi ei saanud ma oma murest sõnagi lausuda, sest siis oleksid kõik muretsema hakanud ja see oleks asja hullemaks teinud.

Kuna ma olen väliseestlane, siis tundus mulle, et küllap tuleks mind Soome saata, sest mind on ju vaja ravida parimal võimalikul moel! Õnneks ma seda viga ei teinud. Rääkisin dr Moppelile kõik oma südamelt ära – ka selle, millesse mu onu suri. Ta vaatas mu üle ja teatas: „Sul peavad küll suured valud olema.” Ta diagnoosis mul teatud viirushaiguse, mille ma olin liiga kaugele lasknud areneda ja mille tõttu ma nüüd nii suurt valu pidingi kannatama. Varasem arsti juurde minek oleks mind paljustki päästnud – nii füüsilisest valust kui ka surmahirmust, sest seda haigust saab väga edukalt ravida. Haigus ägeneb siis, kui inimene on üleväsinud või kui teda vaevavad mured. Aga öelge, kellel ei ole muresid või kes ei ole väsinud?!

Mõeldes omaealiste äkksurma läbi lahkunud meeste ja naiste peale, saan nüüd väga hästi aru, miks nende elutee järsult katkes – nad ei tunnistanud, et nende tervisega on midagi lahti. Kui minu haigus oleks olnud südamega seotud, siis kahtlemata oleks ka minu saatus olnud sama kurb kui neil.

Praegu söön ma valuvaigisteid ja antibiootikume ning olen puhkerežiimil. Ja professionaalset abi sain siinsamas Antslas, polnudki vaja kaugemale minna.