Eilne Lasva vallavolikogu koosolek oli suurepärane näide, et kirjeldada olukorda, kuidas ühes Eestimaa ääreala vallas on külad rahapuudusel karvupidi kokku läinud. Ühelt poolt pakub selline olukord valla elanikele närvikõdi ja ajakirjandusele pinget, teiselt poolt on tegemist traagilise olukorraga.

Valla juhtidel, kes esindavad suuremaid külasid nagu Tsolgo, Pikakannu, Otsa, Kääpa ja Lasva, on valida halbade ja väga halbade valikute vahel. Kuivõrd valla elanike arv väljarände tõttu kiiresti väheneb, on oht, et löögi alla satub praegune suurem Kääpa kool. Et üht kooli säilitada, peetakse vajalikuks teine sulgeda. Volikogu enamus pole ära ostnud teesi, et pingsa arendustegevusega on võimalik nii elanike kui õpilaste arvu säilitada või isegi tõsta. Tegelik elu näitab kahjuks vastupidist: vaatamata pingutustele pole Pikakannu koolile leitud oma nišši ehk lisafunktsiooni. Kooli õpilaste arv on viimaste aastatega dramaatiliselt vähenenud.

Valla juhid on surutud otsuste tegemisel nurka ning on tekkinud omamoodi surnud ring: väljarände ja eelarve vähenemise tõttu tuleb sulgeda asutusi nagu koolid, asutuste sulgemine omakorda sunnib üha enam inimesi välja rändama. Sellises surnud ringis on iga küla muutunud omaette võitlusväljaks. Kui surm silme ees, mõtleb iga küla elanik vaid oma küla peale, arvestamata laiemat pilti.

Otsustajad Toompeal vaatavad külade kisklemist pealt ja sekkuvad Otepää näite varal vaid siis, kui löögi all on oma lähedased või tuttavad. Aeg näitab, kas Lasva vallal on sama palju õnne kui Pühajärve vallal, mille huvide kaitseks astus välja peaminister Andrus Ansip isiklikult.