KÜSIMUS–VASTUS • Seekord uurisime, mida arvavad meie lugupeetud riigikogulased kultuuriminister Rein Langi plaanist panna raamatukogudele peale sundnimekirjad, mis kohustavad neid tellima osa riigi eraldatud raha eest teeneliste ehk auhinnatud eesti autorite teoseid. Kas nad pooldavad seda sügava nõukogude aja järele lõhnavat üritust või mitte? Muuhulgas selgus ka, milliseid auhinnatud eesti autorite teoseid ja kultuuriväljaandeid on nad ise viimasel ajal lugenud.

Küsimused: 1. Kuidas suhtute kultuuriminister Rein Langi ettepanekusse kehtestada raamatukogudele kohustuslikud nimekirjad, mis nõuavad neilt osa riigi eraldatud raha eest auhinnatud eesti kirjanike teoste ja kultuuriajakirjade soetamist?
2. Milliseid auhinnatud eesti autorite teoseid olete ise viimasel ajal lugenud ja milliseid eesti kultuuriväljaandeid loete regulaarselt?

Valdo Randpere (Reformierakond): Suhtun nii, et kui riik oma raha sellise asja jaoks üldse maksab, siis võiks see raha ka kuidagimoodi eesti autorite tegemisi toetada. Ise lugesin eile läbi Vahur Kersna raamatu. Ei oska öelda, et kas see just auhinnatud on või kas peakski olema, aga päris huvitav oli. Regulaarselt loen Sirpi.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Sellisesse ettepanekusse suhtun väga negatiivselt ja põhjus on selles, et riik ei pea ette kirjutama, kuidas kohapeal raamatukogudes kirjandust soetatakse. Teema on nõukogude ajast tuttav, sest siis, kui tahtsid osta head raamatut, pidid ostma teise raamatu juurde, mida nagunii keegi lugeda ei tahtnud. Arvan, et kui raamat on loetav, on see kindlasti ka raamatukoguriiulil olemas, aga vastasel juhul paneme maksumaksja raha lihtsalt rumalalt riiulile lebama. Inimestel peab olema otsustus- ja valikuvabadus.

Viimane raamat, mida olen lugenud ja mis on saanud auhinna, on Avo Kulli „Haigla” ja regulaarselt loen Õpetajate Lehte.

Urmas Klaas (Reformierakond): Kultuurikomisjoni esimehena ei taha ma küll kultuuriministeeriumile vastanduda, kuid ma usaldaksin rohkem raamatukoguhoidjaid. Nad on kogenud inimesed ja teavad, mida lugejad vajavad ning kuidas ka lugejat delikaatselt kasvatada-suunata. Nii eesti autorite teosed kui ka kultuurivälja-anded võiksid ja peaksid olema raamatukogudes kättesaadavad. Iseküsimus on, kas nad peavad absoluutselt igas raamatukogus olemas olema? Meil toimib väga hästi raamatukogudevaheline laenutussüsteem ja kui maakonna keskraamatukogus on ministri soovitatud teosed olemas, saab neid ka väiksematesse raamatukogudesse edasi laenutada. Toon näite. Kui raamatukoguhoidja teab, et tal loeb ajakirja Akadeemia viis-kuus inimest, on mõttekas see ajakiri tellida. Kui ajakirjale Keel ja Kirjandus leidub vaid üks lugeja, siis on minu arvates õigem tellida ajakiri keskraamatukogust ja pärast sinna tagasi saata.

Kuivõrd ma olen juba ligi kümme aastat olnud kultuuriväljaandeid kirjastava sihtasutuse Kultuurileht nõukogu esimees, jälgin kõiki kultuuriväljaandeid hoolega ja enamikku neist loen ka põhjalikult. Tunnistan aga ausalt, et nii nagu ei loe ma Keele ja Kirjanduse kõiki spetsiifilisi artikleid läbi, nii ei loe ma ka kõiki auhinnatuid teoseid. Valiku teen ikka oma huvi järgi.

Kui konkreetselt rääkida, siis näiteks Tuglase novelliauhinnaga pärjatud töödest meeldis mulle Sven Vabari „Musta lennuki kirik”. See ilmus juba 2009. aastal, aga mina lugesin seda alles nüüd.

Rein Randver (SDE): Raamatukogud on kujunenud kogukonna keskuseks.
Raamatukogutöötajad on läbi aastate teinud suurt tööd meile vaimutoitu pakkudes. Raamatukogude vahel toimub koostöö teoste vahetamisel.

Toon näite kohustusliku nimekirja nõudest. Telliti ajakirja Täheke, ei olnud lugejaid. Asendati Eesti Loodusega ja lugejad olid järjekorras. Eesti kirjanike teoste ja ajakirjade soetamisel peaks kindlasti arvestama raamatukogutöötajate mõtetega.

Iga täiendav võimalus meile kui lugejatele on tervitatav.

Viimasel ajal olen lugenud järgnevaid teoseid: Tuule Lind „Pööratud kuu”, Sofi Oksanen „Puhastus”, Kai Aarelaid „Vene veri”.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Raamatukogude teema oleks minu meelest nagu päevakorrast maas, sest nii palju uusi rumalaid ideid on peale tulnud või tulemas. ACTAni välja. Kui aga hetkeks pilk tagasi pöörata, siis tegemist oli valitsusliidu järjekordse ämbriga, mis näitas, et asja kallale pole mõtet minna inimesel, kes asja ei tunne. Pean silmas kultuuriminister Langi. Ta on nagu enamik meie ministreid – universaalne spetsialist. Kord kamandab kultuuri, enne seda justiitsministeeriumi, siis tahab välisministriks saada. Laar pandi nüüd kaitseministriks. Tahaks näha sõdurit, kellele Laari figuur ja rüht õppustel eeskujuna silme ette kerkiks? Sama on Langiga. Ta on tore jutukas mees, kellega ehk meeldiv õlut juua. Kuid külaraamatukogude teemal eelistaks kedagi teist.

2. Kordan praegu Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäiku” ja veendun üha enam, kui tumedaks võib kujuneda Euroopa Liidu tulevik. Meie kultuuriajakirju lehitsen reeglina raamatukogus, kui vabu hetki juhtub olema.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Tean, et raamatukogude võimalused uusi raamatuid osta ei ole eriti suured, seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda, mida olemasoleva raha eest soetada. „Kollane kirjandus” võib olla küll põnev lugemismaterjal, aga mina ei pea seda riigi raha otstarbekaks kasutamiseks. Sedasorti meelelahutuse eest võib inimene ise oma rahakotti kergendada. Sellepärast toetan ka kultuuriministri mõtet soetada riigi (loe: maksumaksja) raha eest meie raamatukogudesse just eesti kirjanike väärtteoseid. Loomulikult on tähtis leida meie raamatukogudest ka meie omakandi kirjameeste, näiteks Ilvese, Contra või Ruitlase, sulest ilmunut.

Pean tunnistama, et uuemaid auhinnatud teoseid ma lugenud ei ole. Küll aga olen viimasel ajal ostnud, lugenud ja ka üle lugenud vanema põlve Eesti autorite ajalooainelisi raamatuid. Hetkel on käsil „Hõbevalge” ja „Lembitu”. Ja mul oleks tõsiselt kahju, kui näiteks „Meelis”, „Urmas ja Merike”, „Läänemere isandad” või ka „Keisri hull” ei oleks meie raamatukogudes olemas.

Ülo Tulik (IRL): Meie riigi jaoks on oluline mitte ainult soodustada eesti keele ja kultuuri säilimist, vaid ka arendamist. Üks kultuuri ja keele arendamise viisidest on kindlasti rahvuskultuuri toetamine. Minu arvates ei saa selles küsimuses jätta arvestamata raamatukogukülastajatega ehk seda, milline kirjandus on neile kõige meelepärasem. Oluline on hoida just maaraamatukogude külastajaid, sest maaraamatukogud ei ole ainult kirjanduse laenutamise kohad. Raamatukogud on nii-öelda klubid, kus inimesed saavad soojas toas istuda, lugeda lehti ja ajakirju ning külarahvaga vestelda. Arvan, et riik peaks kindlasti toetama eesti kirjanike teoste ja kultuuriajakirjade soetamist, aga oluline on seda tehes arvestada raamatukogu külastajatega, et neid mitte eemale peletada. Isiklikult loen kultuuriväljaandeid regulaarselt.

Kalvi Kõva (SDE): Minu suhtumine Rein Langi algatusse on kahetine. Ühtpidi võib mõista tema soovi saada juurde kultuuriajakirjade ja nii-öelda väärtkirjanduse lugejaid. Aga vägisi armsaks ei saa. Ma ei usu, et sundnimekirjade koostamine ja nende pealesurumine on parim viis rahva maitse parandamiseks ja lugemiseelistuste kujundamiseks. Pigem kipuvad „Langi nimekirja” raamatud riiulitele jääma. Kõige õigem tee oleks, kui riik annaks raamatukogudele raha juurde, et nad saaksid endale rohkem ning suuremas valikus raamatuid ja perioodikat osta. Siis jätkuks vahendeid ka kultuuriajakirjadele. Maaraamatukogudel tuleb ju praegusel ajal lugemisvara muretseda väga nappide summade eest.

Pean tunnistama, et ma ei ole jõudnud laureaatide ja pärjatud teostega kursis olla. Mulle meeldib Andrus Kivirähk ja olen püüdnud tema kirjutised läbi lugeda. Võimalusel püüan vaadata ETV kultuurisaadet „OP”, muu pidevaks jälgimiseks ei jätku paraku aega.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Eks praegusel ajal tuleb kõikjal raha lugeda, ka raamatukogudes. Muidugi on oluline, et raamatukogud säilitaks Eesti ja ka välisautorite väärt kirjandust. Samas selliseid nimekirju saab jagada erinevate raamatukogude vahel ja lugejatel on võimalik tellida oma koduraamatukogust seal mitte olevaid teoseid teistest regiooni raamatukogudest. Alati on tänuväärne, kui omavalitsus toetab kohaliku(e) raamatukogu(de) tegevust. Tean, et Põlvas seda ka tehakse.

Mul on endal päris suur raamatukogu, kus on mitmed teosed lugemisootel. Kaasaegsetest Eesti kirjanikest hindan Kivirähki, Veidemanni, Traati. Oksanen on väga omapärane, kindlasti on terve rida ka varem ilmunud kirjandust.

Raamatute valikul jälgin oma soove ja eelistusi. Auhinnad mõjuvad küll tähelepanuväärselt, aga ei mõjuta eriti minu lugemisvalikuid. Teatud huvi on mul ka teatri ja filmikunsti puudutavate perioodiliste väljaannete vastu, aga eelkõige loen läbi ikka minu erialaga seotud välja-anded.

Priit Sibul (IRL): Oluline on inimeste lu-gemisharjumus ja selle säilitamine. Raamatukogudel on selles kindlasti oluline roll. Lugejatel on raamatukogude osas oma ootus. Ja isegi kui see ei seostu vaid kõrgkultuuriga, on lugemus kui selline ka iseenesest väärtus. Konservatiivina pean oluliseks, et raamatukogudes oleks olemas ka väärtkirjandus ja selle hankimine ei oleks ebamugav valikukoht. Tõsi, kui ma oleksin Reformierakonna liige, ei saaks ma raamatukogude valikuvabaduse piiramisest üldse aru. Kultuuriväljaannetest olen ajakirja Akadeemia lugeja.


Inara Luigas (Keskerakond) ei vastanud.